ükski majanduslik areng. Kindlasti on inimloomuse muutumatutest omadustest ka positiivseid näiteid. Üheks selliseks võiks pidada abivalmidust ja hoolivust, mis minu arvates on igas inimeses. Ka Tammsaare “Tõde ja õigus” näitab mingil määral seda. Teoses katkestas Pearu naabrinaise Krõõda äkilise surma tõttu vihavaenu Andresega. Oru talu peremees parandas ja silus isiklikult tee, mida ta naabri kiusamise pärast varem vaid lõhkus, et vankri peal kirstus lamav koolnu ei rapuks surnuaeda sõites. Ka praegu 21. sajandil on palju näiteid, kuidas üksteist ollakse valmis aitama. Näiteks toetatakse puuetega lapsi, vähihaigeid või õnnetustes raskelt viga saanud inimesi. Eesti telesaade “Inglite aeg”, kus koguti annetusi abivajavatele peredele, on selle ehe näide. Jään arvamusele, et inimloomus ei muutu ajaga. Ikka püüeldakse enda eesmärkide ning unistuste poole vahendeid valimata. Küll on rohkem teadmisi, arenenum tehnika, suuremad
Koorituid pannikartuleid tehti harva. Teine levinud moodus kartuleid süüa oli koorega keeta. Selleks oli vaja kartul puhtaks pesta ja panna patta keema, lisades soola. Värsked kartulid pandi kuuma vette, vanad pandi külma vette. Kui kartul oli pehmeks keenud, kurnati vesi välja ja pandi ilma kaaneta pada tulele, et kartulid kuivaksid. Peamine kartulikõrvane oli soolasilk. Igaüks võttis laualt silgu sabapidi ja lõi silgu sabapidi vastu kausiäärt, et sool maha rapuks. Peale hammustati kartuloit. Silku söödi ka sedasi, et pandi koos kartulitega keema või asetati kuumade kurnatud kartulitele. Kaalikas, supp ja käkk Sügisel pandi tareahju naereid ja kaalikaid küpsema. See oli karjalapse töö. Kaalikaviile pandika kartuli-tangusupi sisse, mida keedeti katlas. Kartuli-tangusuppi keedeti rohkem, kui tangusuppi. Seda sellepärast, et see oli toitvam ja tangu läks suppi vähem. Kuna tangud vajusid põhja, oli supil tihti kõrbemaitse juures.
annaabi.ee 
