Kui keegi ilmub nähtavale, võib tuuletallaja tihti raplemise katkestada, laskuda pisut allapoole ja uuesti rapelda. Kui ta on avastanud sobiva saagi, laskub ta järk-järgult. Lõpprünnakuks on kiire sööst maapinnale ning küünistega rabamine sellisel juhul õnnestub ohvril harva pääseda. Aeg-ajal võib tuuletallaja ka lihtsamalt oma saaki rünnata ja alustada oma sööstu seirepaigast. Just sellise raplemise kaudu on tuuletallaja saanud oma nime, rappelennul varitsemine on otsekui tuule tallamine. Ehkki tuuletallajad kuuluvad tõeliste päevakullide rühma, on nad kaugelt edukamad kui sugukonna teised liikmed jahti pidama ka hämarikus või kuuvalgel. Isalinnud teevad seda sageli kevadel, kui nad peavad pingutama, et ära toita nii emalindu kui ka poegi, ja nende koormus on suur. Tuuletallaja ei vaja mägesid, metsalaamasid või kaljuseid mäekülgi, et ladusalt ära elada
jässakas lind. Tema konksja tipuga nokk hambakesega ülanokal meenutab röövlinnu nokka. Saaki varitseb punaselg-õgija põõsa või puu oksal, telefonitraadil ja mujal sellistel kohtadel, mis võimaldavad ümbrust jälgida. Ta häälitseb üldiselt harva ja on seltsimatu. Lend on lainjas ning lühikestel vahemaadel ka sirgjooneline. Saaki märgates sööstab ta noolena selle poole ja napsab osavalt õhust kui ka maapinnalt. Rohus liikuvat saaki luurab rappelennul nagu kull, püsides ägedalt tiibu liigutades ühel kohal. Punaselg-õgija peamiseks toiduks on putukad, harvemini väikesed selgroogsed. Õgijatele on iseloomulik toidutagavarade soetamine, mida nad talletavad teravate oksatüügaste, okaste või okastraadi otsa pistetuna. Vahel leitakse põõsal mitmeid "vardasse aetud" suuri putukaid, konni ja harva ka väikesi linde või hiiri. Neid tagavarasid oma vabaõhuaidast kasutab punaselg-õgija varastel
annaabi.ee 
