vaikuse kuru kõrval. sina magad, ja mul on töö. Aastasada on möödund mu sünnist. Väljas undab tuul või linn või ajalugu. Kui kirjutan, Sina magad, sa ootad last, Noor olin, läve ees muinasjuttu Pilk on muutunud ja saanud salapära. harjutan varjude valitsemist mind ei oota sa nõnda enam kanneldin, tunnid lippasid ruttu. Süda liigutab end rinnus ühtelugu, jahedal randmel, rapiiril -olgu, ah olgu sul rõõmu tast!- aga suu ei suuda seletada ära, viimse pimeda piiril. mind ei oota sa nõnda enam. Laulsin, laululiblikaid lendas. Kevadhelinaid kandsin ma endas. miks on igal ajal omamoodi valu, Kui kirjutan, Luuletan üksinda läbi öö, see, mis kõiki elavaid teeb üheks tõuks
k.) käepidemest ja tasakaalu raskusest ehk ,,Õunast". Iga mõõk, et seda oleks võimalik käitleda on tasakaalustatud nii et taskaalupunkt oleks võimalikult käekaitse ligidal. Selleks kasutatakse tasakaaluraskust käepideme lõpus ehk eelmainitud ,,Õuna". Keskaegne mõõk on kaheteraline ning ristikujulise Gardaga. Käepidet hoitakse rusikas(Hiljem, relva kaalu vähenedes pandi nimetissõrm rapiiril või pöial saablil käekaitse peale, tagamaks parema juhitavuse).Keskaegne mõõk on põhiliselt raierelv, sest selle suure kaalu, ning kilbi kasutuse tõttu on torked suhteliselt ebaefektiivsed. Mõõgad jagunevad ühekäe-, poolteisekäe ja kahekäemõõkadeks (Keskajal nende eristamiseks kasutati lihtsaid termineid: väike, keskmine ja suur). Ühekäemõõk on põhiliselt mõeldud lahinguks jala. Poolteisekäemõõk on aga tüüpiline ratsaväelase käepikendus
annaabi.ee 
