all asuvaid niite. Vastavalt kõrgusele merepinnast ja sellest tulenevalt merevee mõju tugevusele jagatakse rannik subsaliinseks, saliinseks ja suprasaliinseks vööndiks. Subsaliinne vöönd on alaliselt või pikka aega üle ujutatud rannaala, kus taimede alumised osad on alaliselt vees; saliinne vöönd on merevee mõjupiirkonnas lainetuse või kõrgvee ajal; suprasaliinsele vööndile mere mõju tavaliselt enam ei ulatu. Lisaks mõjutavad rannikutaimestikku veel tuulte, lainete ja jää mehhaaniline toime. Sellest tulenevalt on mereranniku taimkattele reeglina iseloomulik vööndilisus. Nagu enamusele niitudele on ka rannikuniitudele iseloomulik avatus. Rannaniidud on meil levinud rannikualadel. Vähem on neid Põhja-Eesti paerannal. Enamus rannaniitudest asuvad Lääne-Eestis ja saartel. Euroopas on rannaniidud algselt olnud levinud kõikjal kus olid nende tekkeks ja säilimiseks (karjatamine, niitmine) vajalikud tingimused.
Rohurinne – ahtalehine põdrakanep, luht-kastevars, alpi jänesevill, tupp-villpea, ümaralehine huulhein, pikalehine huulhein, rabakas, valge nokkhein. Samblarinne – harilik karusammal, raba-karusammal, turbasamblad, harilik palusammal. Leidub parme, sääski, väikekoovitaja, hallõgija, mägrad ja rebased, leet- ja karihiir, mügrid, ahven, haug. Raba on soo arengu toitevaene (oligotroofne) järk. RANNIKUALAD- Lisaks mõjutavad rannikutaimestikku veel tuulte, lainete ja jää mehhaaniline toime. Sellest tulenevalt on mereranniku taimkattele reeglina iseloomulik vööndilisus. Traditsiooniliselt on neid niite kasutatud karjatamiseks, vähem niitmiseks, mis on takistanud roostumist ja hoidnud alad madalmurused, soontaimede rikkad ning kurvitsalistele pesitsemiseks sobivad. Rannaniidud on ka eelistatud rändeaegseteks koondumispaikadeks paljudele hanelistele (valgepõsk-
annaabi.ee 
