Sõltuvalt ranniku tüübist eristatakse 4 erinevat rannarohumaade taimekoosluste rühma. 1) rannaniitude taimekooslused - levivad ranniku-gleimuldadel, ranniku-kamargleimuldadel ning liigniisketel glei- ja turvastunud muldadel merelahtede tasastel rannikuil. Merele lähemal, tavaliselt soolasest veest otseselt mõjutatud alal kasvavad väikese alsi, soomusalsi, pilliroo, meri-mugulkõrkja, kareda kaisla, meri-nadaheina, randastri- rand-õisluha, rand- sõlmheina, hariliku soolarohu, rannika-tuderloa, lünktarna, hariliku lõhnheina, hariliku orasheina kooslused. Suprasaliinses vööndis on tavaliselt kõige enam kohatav punase aruheina kooslus, vähem leidub klibuvallidel kasvavaid roog-aruheina ja kõrge raikaeriku kooslusi, samuti veidi soostunud lohkudes ettetulevaid lubika ja hirsstarna-hariliku tarna kooslusi. Neis rannaniitude kooslustes on üsna arvukalt ka haruldasi ja kaitstavaid taimeliike nagu liht-randpung, rand-soodahein, hall soolmalts rand-tarn klibutarn, põhjatarn
soolalembesed taimekooslused. Olenevalt mere kaugusest võib taimestikus eristada kolme vööndit. Subsaliinsed taimekooslused asuvad hüdrolitoraalis. See ala on alaliselt või pikka aega üle ujutatud ning taimede alumised osad on alaliselt vees. Subsaliinsetel rannaniitudel on tavalised roostikud, meri-mugulkõrkja või kareda kaisli kooslused ning peaaegu taimkatteta paguveerannad. Veidi kõrgemal, kuid ikkagi merevee otseses mõjualas on saliinne rannikuvöönd. Siin on kõige tavalisemad rannika-tuderloa, punase aruheina ja hariliku pilliroo taimekooslused. Tavapäraste põllumajandustavade hülgamise tõttu on pillirooalad jõudsalt laienenud. Kõrgematel aladel, kuhu merevesi jõuab vaid suurte tormide ajal, on suprasaliinsed kooslused, mis on vähem soolased, aga elustikult mitmekesisemad. Vööndilisus on üks rannaniitude oluline eripära võrreldes teiste rohumaatüüpidega. Eesti rannaniidud on peamiselt karjamaad, mida inimesed on nende tekkest peale mõõdukalt mõjutanud
annaabi.ee 
