Erinevalt tavalistest jõeorgudest ei arvesta need sageli nüüdisreljeefi kallakust, nende pikiprofiil on mõnikord ebaühtlane, astmeline ning esineb sulglohke, kus tänapäeval asuvad järved ja sood. Mõhn on liivast ja kruusast koosnev liustiku sulamisveetekkeline positiivne pinnavorm, mis on enamast ümara põhiplaaniga. 9. Jäätekkeliste ja jääsulamisvee tekkeliste pinnavotmide levikuala. 10. Mere- ja järvetekkelised pinnavormid, näited. Kuhjelised rannaterrassid On Eestis levinuimad rannakuhjevormid. On moodustunud kas setete risti- või pikirände tulemusena ning kujutavad endast kunagise või nüüdisaegse veekogu suunas pisut kaldu olevaid tasandikke. Kuhjelised terrassid on tasasema reljeefiga kui murrutuslavad. Setete paksus ulatub 10 m kuni 20 m, nt. Uulus, Sindi lähistel, Harkus ja Pirital. Setted koosnevad peamiselt liivast ja aleuriidist ning paiknevad ranna sirgete ja eenduvate lõikude juures, lahekäärudes või erivanuste
(näiteks Saaremaal Järverannal), aluspõhjakivimites murrutuspanku ehk lihtsalt panku (näiteks Osmussaarel). Pankade jalamil leidub murrutuskulpaid (näiteks Suurupi poolsaarel 6,5 m sügavune ja suudmes 2,5 m kõrgune koobas). Järsakute maa suunas taandumisel on nende ette kujunenud tasased murrutus- ehk abrasioonilavad. Tekkeviisi järgi jagunevad rannakuhjevormid liitunuiks (kuhjelised rannaterrassid), vabadeks (maasääred, nooljad maasääred), sulgevaiks (põiksääred, tombolod) ja lahusolevaiks (rannabarrid, kuhjesaared). Ühtesid rannakuhjevorme, näiteks kuhjelisi terrasse, maasääri, rannabarre ja rannavalle, leidub Eestis rohkesti, teised (tombolod, silmusjad maasääred) on võrdlemisi haruldased. Väikevormidest leidub laineviresid, rõõneid ja festoone.
annaabi.ee 
