1855-1929 Amandus Adamson, Johan Köler ja August Weizenberg, kes oma loominguga panid aluse eesti rahvuslikule kunstile ja kelle kaudu eesti kunst hakkas tuntuks saama rahvusvahelises ulatuses. Amandus Heinrich Adamson sündis 12. novembril 1855 Paldiski lähedal. Tema isa, Iisrael Adamson, oli meremees. Ühel tormisel ööl hukkus tema laev suures tormis ja lained uhtusid ta randa, kus ta leidis ulualuse Uuga Rätsepa väikeses rannatalus. Seal kohtus ta peretütre Kathariinaga, millele järgnes abielu. Amandus oli abielupaari teine laps. Eesti talurahval oli suur langus. Paljud Uuga Rätsepal elanud mehed olid meremehed, siis said nad merendusega leiba teenida. Püügist pidid nad jälle aga maksma mõisale maamaksu, mis oli iga aasta sama, olenemata püügist. Ka Iisrael Adamson tegeles merendusega, aga tulust ei jätkunud maamaksuks, sellepärast oli ka nende pere jaoks suur langus. Kord 1860
Iga tõmbega ähvardasid väsinud kehad kokku vajuda, kuid maa oli ju nii lähedal. Õhtuks jõudsid mehed kaldale. Koos aidati Lui paadist kaldale. Kustas ja Lui jäid kaldale nagu rondid puhkama, Simmu läks inimesi otsima. Metsatuka tagant leidiski ta küla ja vankriga tuldi sealt teistele järele. Hommikul ärkas Kustas võõras all-Läti talus. Lui oli ära viidud haigemajasse. Simmu purssis oma vigast läti keelt ja vahendas Kustase ja pererahva vestlust. Rannatalus veedeti 2 päeva. Seejärel võeti oma 11 hülgepoja nahka ja 3 püssi ning mindi Riiga. Sealt kirjutas Kustas Luile, kes oli Vindavi haiglas, kirja. Peale sööki ja linna peal käiku sõideti rongiga Tallinnasse, kus müüdi hülgepoegade nahad. Osteti saia, vorsti ja viina. Teise rongiga sõideti õhtul Virtsu poole, järgmisel päeval bussiga juba kodukohta. Poe juures tulid kohe kaupmees ja naised-mehed suud küsimusi täis. Mööda maanteed läbi Mäeküla kõndisid
annaabi.ee 
