iga lainega nagu hüppeliselt mingis kindlas suunas kogu rannas aktiivne settekeha. Paljuaastast keskmist rannasetete liikumise suunda nimetavadki rannauurijad settevooluks. Setete liikumise mehhanismil pole aga voolamisega mitte midagi ühist! Randate hõivamisel ja kaitsmisel tehtud tüüp-vead. Ei arvestata veemuutustega, mis tulenevad kliimamuutustest. Nt veemuutusi, tormide tagajärgi, merejääd. Randade hõivamisel (sadamate ehitamisega) ei arvestata rannaprotsessidega eelkõige setete liikumise iseärasustega. Mis aga kõige hullem olen kohanud ka näiteks sadamaprojekte, kus sadamamuuli on püütud ehitada settevoolu suhtes sadamast nn allavoolu, et sellega suunata hoovuste liikumist sadamast kaugemale ja sel teel vältida merekanali ja sadamasuudme ummistumist. Efekt oleks muidugi vastupidine, sest setete valdava liikumise suuna (settevoolu) suhtes valele poole ehitatud kaitsemuul hakkaks vastupidi oodatule setteid just sadamasuudmesse koguma
omandada loodusmaastiku ilme. Inimese jaoks on maastikud seega elu ja tegevusruumiks, mida ta muudab nii sotsiaalmajanduslikest kaalutlustest kui ka poliitilistest tõekspidamistest lähtudes. Varasemal ajal nähti maastikus vaid inimese elulisi vajadusi rahuldavat ressurssi, hiljem on hakatud hindama maastiku mittemateriaalseid väärtusi . Rannikud erinevad sisemaistest aladest nii looduse kui kasutuse poolest. Mere mõju ei piirdu ainult otsese üleujutuse ja aktiivsete rannaprotsessidega, soolased veepritsmed kanduvad tuulega kaugemale maa suunas, mõjutades eelkõige taimkatet. Merevee mõju võib avalduda ka pinnasevee kaudu. Kuigi merevee mõju rannast kaugenedes pidevalt väheneb, on see selgelt tajutav mikrokliimas ja selle kaudu ka taimede kasvutingimustes . Rannikumaastikus, eriti väikesaartel, on maastiku oluliseks kujundajaks linnud . Rannikualad on enamasti tihedalt asustatud ja mitmeti kasutatavad. Peale mereliste ja
annaabi.ee 
