aastal talu maadel korraldatud arheoloogiliste väljakaevamiste käigus leiti rauaaegne kalme. Perelegendide järgi olevat praeguse Aaviku talu elaniku vanavanaema olnud mõisahärra vallaslaps. Kes seda nüüd, 130 aastat hiljem,enam tõestada või tõestamata jätta suudaks. Faktid on aga sellised, et kirikuraamatutes on vanavanaema isanime koha peal kriips, ja täpselt samal aastal, kui talutüdruk Miina salapärasest isast käima peale sai, leidsid kirjaoskamatu rannakalur Jüri ja tema naine Anna 200 hõberubla vaba raha, et Aavik talu eest käeraha maksta. Ja ühtlasi ka vallaslapsena sündinud pisitüdruk oma lastetusse peresse kasulapseks võtta. Sellise lepinguga osteti 1879.aastal tollasesse maaregistrisse kantud Aaviko talu 1881.aasta 22.juunikuu päeval siis päriseks. E.Piibeleht (2008) Selle talu lugu I. Isiklik blogi Pilte Aaviku talust Joonis 2. Väljakaevamised aaviku kartulikeldri ees 1940.a Joonis 3
VÕS § 132 lg 4 esimene lause võimaldab seega nt asendusauto üürimise eest tasutud raha hüvitamist. Kohtud järeldasid iseenesest õigesti, et VÕS § 132 lg 4 esimene lause ei välista kahjustatud sõiduki vajalikkust või kasulikkust muul põhjusel kui majandus- või kutsetegevus või töö. Samas ei nähtu kohtute põhjendustest, miks oli kahjustatud sõiduk hagejale vajalik või kasulik. Ainuüksi sellest, et hageja võis vajada sõidukit, kuna ta on abikalur, kellele on omistatud rannakalur II kutsekvalifikatsioon ning mitmel aastal väljastatud kalapüügiluba, ei järeldu, et kahjustatud sõiduk oli hagejale vajalik või kasulik VÕS § 132 lg 4 esimese lause tähenduses. Kohtud ei ole tuvastanud, kas sõiduk oli hagejale vajalik või kasulik. Kolleegium rõhutab, et VÕS § 132 lg 4 esimese lause kohaldamise eelduseks on see, et asi oli isikule vajalik või kasulik (vt ka Riigikohtu 3. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-13, p 14).