Kui haigus avaldub täiskasvanueas, siis rakendatakse kirurgilist ravi. Teine haigus, mis on seotud põlvega, on Larsen-Johannsoni sündroom. Selle tekkepõhjus ning ravi on sarnased Osgood-Schlatteri haigusega. Osgood-Schlatteri haigus Larsen-Johannsoni sündroom Lisaks eelnevatele probleemidele vaevavad võimlejaid ka tihedased luumurrud. Hüpetel võivad tekkida jalaluumurrud, samuti ka randmeluumurrud. Ranne, nagu ka põlv, on üks kehaosi, mis langeb väga suure koormuse alla. Kogu keharaskuse jätmine randmete peale võib lõppeda luumõrade ningnihstustega, millel on pikaajaline efekt. Enim tekib randmevigastusi liigese liiga suurest painutamisest, kuid samuti võivad valud tekkida siis, kui kogu keha raskus lasub liigestel, samaaegselt rööbaspuudel olles. Selliste vigastuste vastu aitab jää või mõne muu külma eseme hoidmine randmel ning sportlane peab hoiduma rannet
kehaosa ning puutub seetõttu esimesena maapinna vastu. Täiskasvanud püüavad kõigepealt maanduda jalgadele. Kui jalad on maas, painutatakse keha veel liikumises oleva pea, kehatüve ja vaagna kaaluga taha. Seejuures surutakse lülisammas kokku ja patsiendi tahapainutamisel venitatakse see üle. Lõpuks kukub patsient istmikule ja väljasirutatud kätele. Võimalikeks vigastusteks on kandluumurrud, vaagnavigastused, lülisamba kompressioonmurrud või fleksioonvigastused ja randmeluumurrud. Kui patsient ei maandu algselt jalgadele, vaid maandub pea peale, tuleb analüüsida energia jaotumist pärast kokkupõrget peast allapoole. See mehhanism on tüüpiline vigastustele, mis tekivad pärast madalasse vette hüppamisel peaga vastu põhja põrgates. Kõige sagedamini esinevad sel juhul aju-koljutraumad ja lülisamba kaelaosa vigastused, kuna need kehaosad peavad absorbeerima kogu kehakaalu ja primaarse kokkupõrke kiiruse.
annaabi.ee 
