saab ka nalja ja üleüldse on kogu teosel mõnevõrra absurdsevõitu maik küljes.” Samuti olin mina arvamusel, et raamatut filmikeelde tõlkida võib olla üpris raske, kuna olles „Rehepappi” ise lugenud, tundus selle raamatu filmipilti ümbertegemine keeruline ettevõtmine. Seda kõike seetõttu, et on raske kujutada „Rehepappi” atmosfääri. Lisaks olid ka raamatus mõned üleloomulikud tegelased(nt: Kratid, Vanapagan), kelle kujutamine võis olla küllaltki keeruline. Nõustun Rammoga, et armastuslooks seda päris nimetada ei saaks, kuigi armastust ja valu seal on, siis siiski jääb domineerima pimedus ja depressiivsus. Minule jättis sammuti teos, kuidagi absurdse mulje, seda siis kas huvitavalt kujutatud krattide või inimeste omapäraste käitumismudelite tõttu. Lauri Jürisoo lausus: „See romaan („Rehepapp”) on minu jaoks nagu Eesti "Švejk": kahtlemata värvikas ja naljakas, aga väsitav läbi lugeda. Puudub tugev keskne lugu, mis pakuks motivatsiooni
on võimalik võluda. Huvi tekkis alles siis, kui Kivirähk ise kultuurisaates "OP!" äsjavalminud filmile heakskiidu andis, kirjeldades seda kui romantilist armastuslugu keset groteskset keskkonda ja groteskseid lõustu. See ta õigupoolest ongi, kuigi tõele au andes jääb romantika kogu mainitud groteski taustal mõnevõrra varju: domineerib depressiivsus, mustus, lootusetus, roppus.“ Nõustun Rammoga, et filmis pigem domineerib negatiivsus mitte ilus armastus. Romantikat ma selle filmi žanriks just ei paneks, pigem kas põnevus- või õudusfilm. Kuid armastus, kas ühepoolne või kahepoolne, oli siiski olemas. Ropu kõnepruugi koha pealt tekkis mul küsimus, et kas tol ajal tõesti räägiti samade väljenditega nagu tänapäeval? Mõnes episoodis jättis just see väga ebaloomuliku mulje. Mart Rauni arvates on film loovalt ja julgelt teostatud, kus kogu meeskond on vaeva näinud.
annaabi.ee 
