Raskolnikovi kohta. Tema kõrkusest kantud, kuid siiski vigane teooria viis ta mõrvani. Mina, kes ma tundsin nihilistliku Raskolnikoviga hingesugulust kuni ta kohtlase teooria väljatulemiseni, arvan, et ehk määras portreteerimismeister Dostojevski selle teooria valele tegelaskujule. Võinuks tappa lihtsalt äkkvihast ses juulilõõmas. Just Dostojevski ajavalik meeldibki mulle kõige rohkem. Juuli algus ja haruldaselt palav aeg: Raskolnikov uitab magusas rammestuses Peterburis sihitult ringi, vahel langeb ta rohule ja ärkab alles mitu tundi hiljem. Kõige parem on aga kujutleda Raskolnikovi hämaral suveööl tundide kaupa seismas sillal, mõtlemas ja vaagimas, kas hüpata või mitte. Aga ka teose lõpulehekülgede soe ja selge varahommik kuskil ääretus stepis ning Sonja ja Raskolnikov ühendamas käsi. Dostojevski sõrmed on lõpuks väsinud kirjutamast surmast ja koledustest ning korraga on taas õhus nõnda palju lootust.
" Sellest tõstatab Margareta omakorda küsimuse, et kas Faust üldse jumalasse usub. ,,Kas kirikuga sa ei ole halval jalal? Mind tihti võõrastab su kõneviis. Sa oled tark ja hea, kuid leige usu alal." Noored lepivad kokku, et Margareta annab emale unerohtu ja siis saab Faust temaga öö veeta. ,,Koos olla võiksime hommikuni, Kui ma magaksin omapead. Kuid emal on ju linnu uni." ,,Kui see su ainsaks mureks, siis leiab nõu. Siit rohust mõni tilk, ja raskes rammestuses keha vaob une hõlma silmapilk." Kaevul Margareta räägib külatüdruk Liescheniga. Lieschen räägib Gretchenile, et üks külatüdrukutest oli kudrutanud ühe noormehega ja jäi seetõttu rasedaks. Lieschen teeb tüdrukut maha ja nagu ootaks, mil tollel halvasti läheb. Grete arvab, et nõnda keelt peksta on inetu. ,,Ta söödab kaht, kui ise joob ja sööb." ,,Kes varem keelt nii kurjalt peksis, kui mõni vaene tüdruk eksis?" Linna müüri ääres
annaabi.ee 
