laisiklaste karvades. Osa moodustab koos seentega samblikke. Vetikad on sise- ja välisehituselt väga erinevad. Ehitustüübilt eristatakse amöboidseid, monaadseid (viburlane), kokkoidseid (liikumisvõimetud jäiga kestaga rakud), palmelloidseid (limaga kattunud rakukolooniad), niitjaid (harunemata või harunenud niidiks ühinenud rakud), koelisi (ühest või mitmest rakukihist koosneva plaatja, toruja või kotja rakisega), mõikjaid (rakises pole rakuvaheseinu) ja muu kujuga vetikaid. Väikseimate vetikate läbimõõt on vähem kui 1 mikromeeter, suurimad (näiteks pruunvetikas Macrocystis pyrifera) on kuni 60 m pikkused. Sinivetikad (uuemais käsitlusis tsüanobakterid) on eeltuumsed, neid peetakse 15 ürgseimaiks – nende jälgi on leitud ligi 3 miljardi aasta vanuseist lademeist (stromatoliidid). Muud vetikad (puna-, rohe-, kold-, vaguvibur-, silmvibur-, rusk-,
bakteritega. Näiteks seentel ja aktinomütseetidel on üsna sarnane toidulaud. Aktinomütseetide hulgas ona ka patogeenseid liike, näiteks Streptomyces scabies. Hõimkonda Actinobacteria kuuluvad ka tuberkuloositekitaja (Mycobacterium tuberculosis) ja difteeriatekitaja (Corynebacterium diptheriae), kes mütseeli ei moodusta. Kuigi mütseeliga aktinomütseedid on mikroseentega sarnased, ei ole neil erinevalt seentest rakutuuma ega hüüfides rakuvaheseinu. Kogu aktinomütseedi mütseel on üksainus torukestena hargnenud rakk. Ka on aktinomütseedi hüüfid palju peenemad, kui seenehüüfid (alla 1 µm ja üle 5µm vastavalt). Mikrobioloogia I. Bakterite kujurühmad 2011. Tiina Alamäe Aktinomütseeridel on ka väga suured genoomid (mitmel Streptomyces perekonna liikmel 8-10 Mb). Paljudel neist (võibolla enamikul) on lineaarsed kromosoomid. Mõnes neist leiti ka suured lineaarsed plasmiidid.
Agregaadi kuju oleneb pooldumisviisist. Mida tead aktinomütseetidest, müksobaktertest, klamüüdiatest, mükoplasmadest? Aktinomütseedid: Väga efektiivsed orgaanilise aine lahustajad. Pikka aega peeti seeneks mütseeli moodustamise tõttu. Väga hea kasvukeskkond mullas (ligipääs org ainetele). Nad on suurimad antibiootikumide suurimad tootjad. NT Mycobacterium tuberculosis ja Corynebacterium diphteriae (tuberkuloos ja difteeria). Neil ei ole rakutuuma ega hüüfides rakuvaheseinu. Neil on väga suured genooomid. Müksobakterid: G- limabakterid, kirjuedatud elutsükliga. Painduv kest, liiguvad limaga.Suur genoom, elevad jäänustel ja sõnnikul. Moodustavad viljakehi(halbades tingimustes, nö puhkav koloonia), rakk piklik ja teritunud. Mükoplasmad: puudub rakukest seega ka kuju. G+ . Enamikus parasiitsed. Karukesta puudumise tõttu immuunsed penitsiliinile. Klamüüdiad: peetud viiruste ja bde vahevormiks. Megaväikesed, parasiteeruvad eukarüootses rakus
Osa seeni aga moodustab koos teiste organismidega samblikke. Seente ehitus: hulkraksed seened koosnevad pikkadest peentest seeneniitidest, mis omakorda koosnevad piklikest rakkudest. Seenerakke ümbritseb õhuke rakukest, mis kaitseb lagunemise ja toitainete väliskeskkonda lekkimise eest. Seene rakukest koosneb kitiinist, samast ainest on ka putukate välistoes. Seenerakkudes on tuum, enamikel seentel on rakus tuumasid üks või kaks. Osal ürgsematel seentel pole rakuvaheseinu ning seeneniit on üks suur rakk, milles on palju tuumasid. Seeneniidid moodustavad seeneniidistiku ehk mütseeli. Seente toitumine: paljud seened lagundavad surnud organisme või ammutavad toitaineid mullast. Seeneniidid eritavad ümbritsevasse keskkonda lagundavaid aineid, mis lõhustavad toidu lihtsateks molekulideks. Need molekulid lahustuvad vees ning imenduvad seenerakkudesse. Seened lõhustavad toidu väljaspool keha, st seeneniidistiku lähiümbruses.
annaabi.ee 
