Rakuteooria univesaalsus avas tee nii metodoloogiale, kui filosoofiale, patoloogia-käsitlustele kui pärilikkusõpetusele. Teoorias tähendas rakuteooria (mis ühendas looma- ja taiemriigi), et kukkus kokku nt varajaste füsioloogide idee loomsest ja taimsest hingest, samas sai hoogu juurde embrüoloogia ja evolutsiooniõpetus. Teadlaskond võtab rakuteooria tema universaalsuses vastu ja tekib õpetus histoloogia. Õpetlasi: Theodor Schwann kinnitas rakulisuse ka loomsete organismide kohta Rudolf Virchow näitas, et rakud tekivad teineteisest jagunemise teel Max Schultze annab 1861 kaasaegsema raku definitsiooni tuumaga protoplasma (raku defineerimine, kui membraani poolt moodustatav nähtus, saab läbi) Carl v. Nägel näeb kromosoome, kuid ei oska nendega veel midagi peale hakata
detaili kõikidele (taime)rakkudele. Rakuteooria sünd paigutatakse aastaisse 1838, mil Matthias Schleiden (1804-1881) teatas, et kõik taimede osad koosnevad rakkudest, lisaks rakkude produktid. Rakuteket ennast seletas ta aga valesti, leides, et tuum kogub enda ümber elusainet. Kuigi veel 42 kinni natuurfilosoofias jms-s, Schleiden siiski konkreetselt näitab, et taim on elusate rakkude kogum (polypstock). 1839 kinnitas Theodor Schwann (1810-1882) rakulisuse ka loomsete organismide kohta (olles konsulteeirnud Schleideniga). Mehed olid siiski veel küllaltki isetekkimises kinni Schwann oma joonistel näitab, kuidas tuumad tekivad rakkude vahel. Schwann toob välja 6 kudet: veri, nahk, luu, kõõlused, lihased, närvid. Schwann võtab kasutusele sõna metabolism ning näitab, et ,,muna" (millest rääkis Baer) on tegelikult munarakk. (Schwanni enda jaoks oli kogu tema töö tulemus
annaabi.ee 
