Biofilmi moodustumist meditsiinilistele implantaatidele nimetatakse ka krooniliseks polümeerseks infektsiooniks (chronic polymer-associated infection). Biofilmi moodustumist võib seega võtta kui virulentsusfaktorit. Kõige paremini iseloomustab stafülokokkide infektsiooni suur hulk EPS'i (nimetatakse ka limaks), mis ümbritseb ning ühtlasi ka kaitseb rakke peremehe kaitsereaktsioonide ja antibiootikumide eest. Stafülokokkide biofilmi moodustamine jagatakse kahte etappi: adhesioon ja rakukobarate kasvamine kihtidena. S. epidermidis'e puhul moodustuvad rakukihid tänu rakk-rakk adhesiooni mehhanismidele, mis on seotud polüsahhariid intertsellulaarse adhesiiniga (PIA). Maatriksi polüsahhariidsete valkude sünteesi reguleerib ica geeni lookus S. epidermidis'es. Mutatsioonid selles lookused takistavad biofilmi moodustumist, lõhkudes rakkude agregaadid. Adhesiooni faas sõltub nii meditsiinilise polümeeri füüsikalis-keemilistest omadustest kui ka bakteriraku pinna omadustest. Näiteks
ning moodustab näärmeid. 3 ülesannet: selektiivne barjäär ainete kehasse või kehast välja pääsemisele näärmeline, rakkudes toodetud nõrede väljumispind kaitsekiht ümbritseva keskkonna mõjude eest Epiteelkoe ja rakkude pinnad: Kõige pindmine ehk apikaalne Basaalne ehk alumine või kõige sügavamal asetsev külg Epiteelkoe tüübid: kattev ja vooderdav epiteel näärmeepiteel funktsiooniks nõrede tootmine rakukobarate või üksikute rakkudena sügaval katva ja voodervada epiteelkoe sisemuses. Keha näärmed jagatakse eksokriinseteks ja endokriinseteks vastavalt sellele, kas nende nõre jõuab epiteeli pinnale ja ainult sinna või satub näärmest rakuvaheainesse ja levib sealt vereringe kaudu kogu kehasse. Eksokriinsed näärmed nõristavad oma nõre juhade kaudu katva ja vooderdava epiteeli pinnale.
annaabi.ee 
