Oma elus ei tohiks leppida vähimaga, tuleb julgeda tahta. Me peaksime mõtlema laiemalt, tajuma maailma suurust, sest see on suur au, et meile on kingitud elu siin maa peal. 2. Too näide kolme erineva stiilivõtte kohta, mida autor oma idee edastamiseks kasutab. Näited kolme erineva stiilivõtte kohta: “Mered suubuvad jõkke ja jõgi eitab, et ta on midagi saanud“ (35) – isikustamine – elutule asjale omistatakse inimlik käitumine. “Tundke maailmaruumi raksuvat raskust“ (60) – epiteet – poeetiline täiendsõna. “Talv on ligi ja agaramad peremehed rautavad juba küülikuid“ – metafoor – varjatud võrdlus. 3. Kuidas mõistad selle luuletuse põhjal A. Alliksaare tõekäsitust? Too oma arvamuse illustreerimiseks kaks tekstinäidet. Mina mõistan autori tõekäsitust selliselt, et tõeni jõudmiseks on vaja oma elu elada koos sinna juurde kuuluvate vigade tegemiste ja tagasilöökidega. Elu saadab inimese teele pisikesi
Välkvalgus on ilus metafoor novellizanri kohta üldse. Peaks ju novellgi pakkuma teravat konflikti, mis otsekui välkvalgus öös paljastab kujutatava tõeluselõigu olemuse. Klassikaline novell niisugust välkvalgust taotlebki. Aga mitte Hindrey. Tema paneb oma novellile küll pealkirjaks ,,Välkvalgus" ja kasutab jutustamise käigus välkvalguse motiivigi, kuid novelli süzeed ta välkvalguse-efektile ei raja. See eeldaks teravat konflikti, lõikuvat intriigi, raksuvat pinget. Hindrey ,,Välkvalguses" puudub üldse süzeeline konflikt. Siin ainult kirjeldatakse ja arutletakse. Ei juhtu mitte midagi ootamatut, mitte midagi klassikaliselt novellilikku. Hindrey novellitehnika eripäraks on see, et ei ole intriigi, ei ole tõusu. See sobib täielikult vabavormilise novelli poeetikasse. Kogu aeg nagu ei sünniks midagi ja ometi tead, et samal ajal siiski midagi toimub. Hindrey rõhutab siin ühelt poolt sündmuse pidevat minevikulisust.
annaabi.ee 
