Kui kell sai 20.19, radist kuulis eetris kummalist praginat. Ka staabist teatati, et side laevaga on halvenenud ning tugevad praksatused segavad seda. Objekt ise oli juba jõudnud 5 meetri kaugusele laeva pardast. Tema punakas valgus ületas tugevuselt isegi laevatulede kuma. Lähenev kera tundus oma telje ümber pöörlevat ja tema sisemusest paistsid hele- ja tumepunased keerised. Tüürimees, kes seisis kõige lähemal, ütles, et ta kuuleb nõrka raksumist. Tema sõnad anti kohe raadio teel edasi staapi. Kell 20.21 ületas kera laeva reelingu ja võttis suuna laeva suurele korstnale. Ehkki masinad olid seiskunud, keerles korstna juures veel nõrk suitsusammas, mida tekitas
pääsesid, inetu häälega: «Kasi siit välja ja ära näita oma nägu enam!» «Ära tule meest narrima,» ütles sepp pahaselt ja lükkas luuavarre, mis kardetaval viisil tema nina all vibas, nii järsku kõrvale, et vars ja vihane naine õhu sisse ilusa rõnga kriipsuta- 143 sid. Sefepeale pani sepp kaapkübara pähe ja läks sõna lausumata välja. Priidu tahtis ta järele lipata, aga ema ei lasknud teda uksest välja. Varsti kuuldi õuest värava raksumist ja tagatoast tasast nuuksumist . . . Hakkas juba pimedaks minema. Sepp Villu sammus tuntud teerada mööda kõdu poole. Ta jalad ei tuletanud enam tiibu meelde, vaid liikusid raskelt ja laisalt. Küll vahtis ta jällegi enese ette maha, aga seekord ei. otsinud ta tillukesi jälgi ega naeratanud, kui üks neist kogemata silma puutus. Kümme minutit võis ta sedaviisi kõndinud olla, kui ta enese selja tagant rutuliste ja kergete sammude krabinat kuulis. Umber vaadates nägi ta Maie tulevat.
annaabi.ee 
