nüüd vulisedes jõkke paastukuu... Kevadega seostub ka Visnapuu suhtumine sõtta, milles pole midagi keerulist - ta eitab seda. J Sõjast naasenud, palju sõpru kaotanud sõduri sireli püssirauda pistmine on kui kindel otsus - ei mingit sõdimist enam. Lilled, päike ja kevad on teema, mida luuletaja vastandab sõjaga. Seda väljendab ka hulga hilisem luuletus - "Sirelid õitsevad siiski", kus taas on kasutet sama motiivi. "Betoonil teras raskelt täriseb / sünk sõjamasin raskelt raksub. / Müür majal aluseni väriseb, / kui tankilint maad mööda laksub / ... / Jalgteele peletatud suurelt teelt, / ma seisan üksi varjatud alleel / bensiini suitsus. Äkki tajub / üht leebet hoovust minu meel: / oo, sirelid, te siiski õites veel! / Võim vägivaldne põrmu vajub." Näib, et seoses Ingi-tsükliga või tema isikuga üldiselt kaob Visnapuu kevadeülistus. Luuletusest "Vihkan kevadet" tuleb selle põhjuski välja. Kui leppadele pruunid urvad end riputand kui pikse penid,
alles äsjaärganud paju tallelistest okstest kiigel, kuni kohisedes hiigel - mustast pilvelaamast lõõtsub üle pargi rahesaju! Lõõtsub justkui ehtsast vihast! Puhub läbi luust ja lihast! Puhub põue!Puhub verre! Rullib halli pilvevalli nagu sinavmusta vahu, mis ei mahu enam merre, üle ehmunud horisondi... Justkui petetud või pete - päev poeb pelgu pilvepurje... Vesipüks pilvelevandid väljasirutatud londi taoline käib mööda vete tumerohelisi turje. Korraga maa raksub rahest! Pilvede ja puude vahest nagu valgest klaasist helmi vingub vastu kadult lastu vihina ja kahinaga! Vahi aga tuulekelmi: taas on ilm täis helke varje - kuna mõtteta ja nõuta vetepiirilt puudepiirilt rõkkab iili rõõmukarje, kui ta murrab vihmavarje, mida sulgeda ei jõuta küllalt kiirelt... ,,Söerikastaja" Väike revolutsionäär (1944) Külma pihku toetab kuuma põske. Hullud alles udusulised. Ehk küll silm sul neeldud nutust rõske, pilgud on sul imetulised.
annaabi.ee 
