asjaolude õiguslik hinnang). 4. Tõlgendamise klassikalised viisid (grammatiline, süstemaatilis-loogiline, ajalooline, objektiiv-teleoloogiline). 5. Tõlgendamise võimalused tänapäeval, sh õiguse üldpõhimõtetel ja väärtushinnangutel rajanev tõlgendamine. 6. Tõlgendamistulemuse põhjendamine: tõlgendusargumendid ja nende prima facie kohustuslikkus. 7. Lüngad ja normikollisioonid õiguses ja nende ületamine. 1. Õiguse rakendamise olemus: subsumeerimise kaks külge: Õiguse rakndamine on üks õiguse realiseerimise viis. Õigusest kinnipidamine ja õiguse kasutamine on vahetult seotud isiku aktiivse või passiivse tähendusega. Tegevus tuleneb õigusnormis kirjapandud õigustusest või kohustusest. Antud juhul on õiguse realiseerimine toimunud, kuna isiku käitumine on vastavuses õigusnormi nõuetega. Samuti pole siin oluline, kas õigust realiseerib eraisik või riigiametnik. Õiguse rakendamine spetsiifiline ning tuleneb õigusnormist. Erinevus on selles et see on
Õigusnormide rakendamine ehk kohaldamine on selline õiguse realiseerimine, mida teostavad pädevad riigiorganid. Õiguse rakendamise vajadus tekib: Kui õigussuhte iseloom on selline, et ta ei saa tekkida ilma pädeva riigiorgani aktita Õigusliku vaidluse korral subjektiivsete õiguste kasutamise võimalikkuse üle Kui tegu on õigusrikkumisega ja on vaja kohaldada sanktsioone Oma sisult seisneb õiguse rakndamine individuaalse õigusakti andmises, millega isiku õiguslikku seisundit muudetakse. 3) Õigusloome organisatsioon ja korraldus. Õigusloomega luuakse konkreetsel inimesel või organisatsioonil uued õigussuhted. Neil tekivad uued õigused ja kohustused, mille tekkimise aluseks on õiguse rakendamise akt – individuaalse tähendusega õigusakt, millega kohaldatakse õigusnorm konkreetsele subjektile. Õiguse rakendamise akti struktuur:
annaabi.ee 
