teenistussuhetes ei tekitanud olulisi vastuväiteid. Rootsi võim taotles vaid aadli võimutäiuse, omavoli ja kohtunikuõiguse selgemat reguleerimist. 2. Paljud tühjaks jäänud talukohad meelitasid talupoegi soodsamaid maid otsima. 17. Saj esimesel poolel peamiseks tööjõuks peremehe enda pere, rahvaarvu kasvades palgati abikäsi(sulaseid,tüdrukuid). Sajandi lõpuks kasvas veiste ja rakmeloomade arv talude kohta kahe võrra. 3. Tüüpilisem teonorm oli talvel 6 päeva nädalas ja suvel 12 päeva nädalas. Peale korralise teo lasus talupoegadel abiteo kohustus. Selle kõige ajal pidid talupojad hakkama saama ka oma põllutööga. 4. Vabadust ei toonud, kuid stabiliseeris talupoegade olukorra. Neile siiski ei lubatud ühe mõisa alt teise alla asuda ega ettenähtud koormistest kõrvale hoida. Ptk 5. Linnad ja kaubandus 1
See soodustas uute ja lasterohkete perekondade loomist. Põllumajanduse olukord 18.sajandil Tänu Põhjasõjale laostus siinne põllumajandus rängalt. Vähenes loomade, eriti hobuste, lehmade arv, tööjõunappuse tõttu jäid ülesharitud põllud sööti, osa heinamaid kasvas võssa. Ajapikku olukord normaliseerus: sõja ja aktku eest laialipagenud ja soodest varju otsinud talupojad pöördusid kodupaika tagasi. Hakati kasutusele võtma sööti jäänud maid. See eeldas viljaseemne ja rakmeloomade olemasolu ning tööjõudu(selle puudus oli aga mitmeid aastakümneid limiteerivaks teguriks). Mõisate külvipind ületas 18. sajandi lõpul Põhjasõja eelse taseme ligikaudu kaks korda. Mõisapõllud suurenesid enamasti elanikest tühjaks jäänud talupõldude arvel. Mõisamajanduse põhiharuks oli endiselt teraviljakasvatus. Kogu töö mõisapõldudel tehti talupoegade tööloomadega ja algeliste põllutööriistadega harkadra või seanina, käruäkke või puupulkadega pakkäkkega
annaabi.ee 
