kohustuste liikmesriigi õigussüsteemi ülekandmisega ja seda direktiivis ettemähtud tähtajal. Sellega liikmesriigi kohustused ei lõppe. Peamine kohustus on tagada direktiivi eesmärkide tegelik saavutamine. Liikmesriigil on õigus ja kohustus tagada direktiivi elluviimine , rakendades selleks oma õigussüsteemile omaseid instrumente, terminoloogiat ja haldussüsteemi. Direktiivide elluviimise 5 taset: Sätted riigi õiguskorda Elluviimiseks sobivaim rakendusmehhanism Vajalike meetmete fektiivne rakendamine Ei ole õigus taluda kehtestatud normide rikkumist Direktiivi eesmärgi saavutamine- KÕIGE OLULISEM! Oma suutmatust tagada EÜ õiguse korrektne rakendamine on põhjendatud rahapuudusega. Euroopa Kohus on rõhutanud, et finantssfääri kuuluvad raskused ei saa olla liikmesriigi lepingujärgsete kohustuste täitama jätmise õigustuseks. E KOHTU Põhiprintsiip: Liikmesriigil tuleb rahvuslikku õiguskorda üle võtta kõik need sätted,
kiiresti tegutseda, kas nt ,,tibusammul" · ÜRO ise ei loonud mehhanismi inimõiguste kaitseks. Ühtegi inimõiguste kaitsele pühendatud organit ÜRO Hartaga ei loodud. · Pärast ÜRO Harta vastuvõtmist hakati tegelema sellega, et võtta vastu konkreetne inimõigustealane dokument. Planeeriti luua 3 dokumenti, esimesena võtta vastu Inimõiguste deklaratsioon, teisena Inimõiguste koodeks, kolmas pidi olema rakendusmehhanism inimõiguste kaitseks. Realiseerub ainult esimene. · 10.12.1948 võeti vastu Inimõiguste ülddeklaratsioon. See võeti vastu ilma ühegi vastuhääleta. 8 liiget olid erapooletud. Ei hääletanud Nõukogude Liit, Valgevene NSV, Ukraina NSV, Poola, Tsehhoslovakkia, Lõuna Aafrika Vabariik, Saudi-Araabia ja Jugoslaavia. · Deklaratsioon pole õiguslikult siduv. Kuid on muutunud mitmes mõttes siduvaks läbi tavaõiguse, õiguse üldprintsiipide ja järgnevate lepingute
annaabi.ee 
