Ta oli silmapaistev joonistaja, suure osa loomingust moodustavadki iseseisvate teostena valminud joonistused, mille stiil loomejärguti erineb. E. Wiiralt alustas juugendstiilis. Lõi 1916 esimesed puu- ja linoollõiked ning 1917 esimesed ofordid. Õpingute ajal ja 1930. aastail viljeles ta ka õlimaali. 1920. aastate rohkeis joonistustes avaldub eriti saksa renessansimeistrite, 1920 valminud grotesksed, musta ja valge vastandused rajanevates linoollõigetes ```Pallases`` levinud saksa ekspressionismi mõju. Ekspressionistlik looming jõudis kõrgjärku Dresdenis. Samal ajal hakkas W. Viljelema litograafiat, lõi hulga lehti eksootilistest loomadest. Pariisis põimusid ekspressionistlik meelelisus ja väljakutsuvus uusajalikkuse mõjudega. E. Wiiralt kujutas palju öö- ja boheemlaselu, mida käsitles nii inimesekriitiliselt kui ka pihtimuslikult, nt sürrealismi kalduvas teoses Põrgu (1930- 1932, ofort, vasegravüür) ja teistes
Inimõigused on oma olemuselt universaalsed, kuna puudutavad ühteviisi kõiki inimesi, sõltumata nende soost, vanusest, rahvusest, päritolust, staatusest ja usutunnistusest. Inimõigusi käsitleva alusdokumendi – Inimõiguste ülddeklaratsiooni, võttis vastu suurim rahvusvaheline organisatsioon ÜRO, mis väljendab inimõiguste rolli maailma ühendajana. Ühtsus ei tähenda ühetaolisust. Nii on ka arusaam inimõigustest kultuuride ning riikide lõikes erinev. Kristlusel rajanevates kultuurides omab küsimus soolisest võrdõiguslikkusest hoopis teist tähendust kui islamimaades, suhtumine seksuaalvabadusse (abordiõigus, geide ja lesbide abielud) võib katoliiklased ja luterlased eri leeridesse viia. Lisaks erinevatele väärtusarusaamadele diferentseerib inimõigustealast olukorda ka riikide majanduslik arengutase ja valitsemisrežiim. Diktatuuririikides eiratakse inimõigusi, mis võib väljenduda
annaabi.ee 
