Vastavalt sellele jagunemisele saab ka loomutäiust piiritleda mõistlikkuse ja kommetega seotuks. Tarkus, taiplikus ja mõistlikus kuuluvad mõistliku täiuse juurde, lahkemeelsus ja tasakaalukus aga kombetäiuse juurde. Targast inimesest rääkides, ei räägi me tema tasakaalukusest ja headusest vaid tema arukusest ja taiplikusest. Aristotelese inimhinge jaotust mõistuslik-arutlevaks (dianoeetiliseks) ja kommetele rajanevaks (eetiliseks) on pannud aluse inimesele iseloomulikule moraalipsühholoogiale,kus loogiliselt arutlev osa inimeses on eraldatud emotsioonidel rajanevast osast ja kehaga seotud bioloogilistest tungidest. V Raamat Õigluse ja ebaõigluse puhul tuleb vaadelda, milliste tegevustega seoses nad esinevad. Õiglus on siin kasutusel kitsamas ja laiemas mõistes. Viimase puhul saab vaadelda inimestevahelisi suhteid üldises mõttes. Kitsamas mõistes aga inimestevahelised suhted kus tuleb mängu
me oleme. * Kant 1724-1804 a. Elas Königsberg (praegune Kalininkrad) 18 sajandi kõige tuntum filosoof. Väidab, et inimese mõistuses on selliseid omadusi, mis ei saa olla kaasasündinud. Ta arvas ka, et kaasa antud on aeg ja ruum ja selle korrastamine. Ta väitis, et psühholoogiast ei saa kunagi teadust ja tegi sellest 3 teesi. Ühes nendest seisis, et inimese 'mina' tunnetamine on mõistusele kättesaamatu. Psühholoogia jääb alati kirjeldavaks ja iseenda kogemusele rajanevaks, aga mitte teadvuseks. Veel arvas ta, et teadus on distsipliin, kus saab ainult matemaatikat rakendada. Kolmandaks väitis ta, et psühholoogias ei ole võimalik kasutada eksperimente, sest psühholoogia ei suuda kontrollida seda nähtust mida uurib, ehk hinge. Seetõttu ei saa ka katseid teha. Tegi sellega psühholoogiale teadmatult teene ja aitas arengule kaasa. * Lord George Hamilton 1845-1927 a. Tegeles selle ümberlükkamisega, mida oli rääkinud Kent, et eksperimente ei saa kasutada
annaabi.ee 
