RAIPEKOTKAS: kutsutakse Egiptuses vaarao-kanaks. ei kuulu kaitse alla, Eestis väga harv eksikülaline. Täiskasvanud raipekotkas on peamiselt valge, tiivad otstest mustad. Linnu vanemaks saades muutud ka sulestik tumedamaks. Noorlinnud tumepruunid ja vanalinnu sulestiku omandab raipekotkas 5 aasta jooksul järk-järgult. Näonahal sulestik puudub ja nahk on kollast värvi. Raipekotkast võib kohata Lõuna-Euroopas ja Põhja-Aafrikas ning Lääne- ja Lõuna-Aasias. Raipekotkad ei ole rändlinnud. Pesitseb kõrgetel kaljunukkidel. Eelistab jahiks avamaid erineva maastikuga. Tänapäeval leiab teda ka inimasustuste lähedalt. Eluiga on raske määrata neil, kuna nad ei ole paikse eluviisiga vaid rändavad ringi (vanim 37). Raipekotkas ei ole oma pesitsuspaigale truu, ta võib järgmiseks aastaks valida uue koha, kui eelmine aasta. Suguküpseks saavad raipekotkad 5-dal eluaastal
See piirkond on tuntud ka rikkaliku loomastiku poolest. Järve lähedal elab 25 liiki imetajaid. Mageveelätted muudavad selle piirkonna elamiskõlblikuks paljudele kahepaiksetele, roomajatele ning kaladele. Kuna Surnumeri paikneb lindude rändeteel, on siin nähtud rohkem 6 kui 90 liiki linde, nagu näiteks must-toonekurg ja valge-toonekurg. Siit võib leida ka kaeluskotkast ja raipekotkast (Vahitorni Veebiraamatukogu 2013). Asfalt merest Üks Surnumere kummalisemaid fenomene on see, et see eritab bituumenit (asfalt), mida aeg- ajalt võib näha klompidena pinnal hõljumas. 1834. aastal oli kaldale uhutud 2700-kilone bituumenikamakas. Tõenäolisem on aga see, et asfalt immitseb läbi kurdude ja pragude ning jõuab merepõhja koos kivisoola kamakatega. Kui kivisool vees lahustub, tõusevad asfalditükid pinnale
annaabi.ee 
