tormama ja otsustava hoobi andma. 3 Jalamehed kasutasid peaaegu samu relvi, mida ratsanikud, kuid tihti oli vahe kaalus. Nt. sõjahaamrid võtsid jalaväelased varem kasutusele ja olid raskemad. Sama on nuiade ja kirvestega: jalaväelased kasutasid neid, kuid relvad olid raskemad ja tihti pikema varre otsas. Väga levinud olid nn. teivasrelvad ehk pika varre otsa kinnitatud torke- või raierelvad. Jalaväelasele oli selline relv eluliselt vajalik, kui vastaseks oli ratsanik. Esiteks seepärast, et ratsaniku pikale odale midagi vastu panna ja ta sadulast ohutumalt maha lüüa, ning teiseks tegevusulatuse tõttu: jalamehel on ohutum ratsust võimalikult kaugele hoida, kuna hobune paiskab oma massiga inimese väga kergesti pikali ja ratsanikul on kõrgemal olles eelis. XIV saj. kohtas rüütlite ratsa sõjapidamise viis võrdset vastast: ammu- ja vibukütid võisid
rüütlimõõk. Paremate materjalide toel muutus mõõga tera aja jooksul üha pikemaks ja kergemaks, samuti leidsid mõõgad sõjapidamises laiemalt kasutust. Muutus ka tera läbilõige. Õhuke ja lai kesksoonega tera, mis sobis hästi turvistamata vaenlase hakkimiseks, asendus rombikujulise teraprofiiliga, millel oli terav ots ning mis läbistas moodsat turvist paremini. Samal ajal levisid ka aasiast ülevõetud üheteralised saablid ehk falkionid, rasked ning suure purustusjõuga raierelvad. Kuueteistkümnendal sajandil arenes ristraua ümber kätt kaitsev korv ja tekkisid esimesed rapiirid. Rapiir oli peamiselt torkamiseks mõeldud relv, mille tera läbilõige oli vahel lausa ristküliku kujuline, kuna lõiketera asus ainult tipupoolse kolmandiku ulatuses. Sellise profiiliga relv võis olla üle meetri pikk ja väga peenike, ilma et see oleks murdunud. Hiljem muutusid rapiirid lühemateks ja kergemateks vehklemisrelvadeks. Kergemaks ja õhemaks muutusid ka saablid
annaabi.ee 
