loomakõõlustest, pärgamendist, Sellel oli eeliseks loomulikult tugevam löögijõud, kuid miinuseks see, et külma käes võis ta murduda. 2.laad 3. nöör, mis oli enamasti kanepist, kuid ka kõõlustest ja naharibadest. 4. päästemehhanism, millest kõige tavalisem oli päästikukettaga (ketas ammu sees, päästikule surudes lükkas ketas nööri tema sälgust välja). · Falkion, mida kasutati jätkuvalt. See oli üheteraline raske raierelv, mille ots kaardus pisut üles, kuigi hiljem muutus ta teramik mõnevõrra kitsamaks. Falkion oli ka esimene mõõk, mille juurde tekkis nimetissõrme konks. Peamiselt oli see raierelv, kuid kasutati ka ratsanike poolt.
Iga mõõk, et seda oleks võimalik käitleda on tasakaalustatud nii et taskaalupunkt oleks võimalikult käekaitse ligidal. Selleks kasutatakse tasakaaluraskust käepideme lõpus ehk eelmainitud ,,Õuna". Keskaegne mõõk on kaheteraline ning ristikujulise Gardaga. Käepidet hoitakse rusikas(Hiljem, relva kaalu vähenedes pandi nimetissõrm rapiiril või pöial saablil käekaitse peale, tagamaks parema juhitavuse).Keskaegne mõõk on põhiliselt raierelv, sest selle suure kaalu, ning kilbi kasutuse tõttu on torked suhteliselt ebaefektiivsed. Mõõgad jagunevad ühekäe-, poolteisekäe ja kahekäemõõkadeks (Keskajal nende eristamiseks kasutati lihtsaid termineid: väike, keskmine ja suur). Ühekäemõõk on põhiliselt mõeldud lahinguks jala. Poolteisekäemõõk on aga tüüpiline ratsaväelase käepikendus. Kahekäemõõk tekis 14.-15. Sajandil, kui tuvisearengu tõttu kilbi tähtsus vähenes ja vabanes ka
annaabi.ee 
