B2c. Topeldatud lokatiivtuumad: `miski ~ keegi kuskil ~ mingis asendis ~ läheb kuhugi ~ teeb midagi, osa temast kuidagi ~ mingis asendis ~ mingis suunas ~ mingisugune ~ teeb midagi': loomad ja linnud: Susi aia pääl, suu ammuli (vikat); Tibu jookseb mööda teed, tibu tiivad lohakille (heinakoorem); Põder kargab põllu peal, jalad maha ei puudu (kätki); inimesed, kvaasipärisnimedega tähistatud olendid, kurat: Vanamees nurgas, pea kärnas (raiepakk); Tiidu käib teeda kaada, Tiidu karvad kohevil (heinakoorem); Mees läheb metsa, kõht kodu poole (sääremarjad); Kuri on nurkas, hambad irevil (vokk). B3. Topeldatud `substantiiv + verb' -tuumadega vorme (lause 1. pooles olend, 2. pooles ta kehaosa): Härg magab, maksad liiguvad (maja, inimesed sees); Põrsas jookseb, põnn tõuseb (vokivärten). B4. Atributiiv- ja lokatiivtuuma ühend: `mingisugune miski või keegi, tal (mingisugune) miski
,,Tead, mis me tegime," kuulutas ta nagu suurt imet. ,,Me mõõtsime riide pooleks, täiesti pooleks, minule ainult natukene rohkem, üsna natukene. Kumbki saame kaks särki. Oled nõus? Tuleb ilusasti välja! Sa muidugi ei usu? Aga tule ise vaata, tule aita!" Ja juba oligi värav haagist lahti, värav isegi pärani ning õde venna käes kinni, et vedada teda tagasi õue ja õuest aita, kus seisid ühes seinas silgu- ja lihatünnid, suur raiepakk ja seintel igasugused tarbeasjad, teises seinas üks väiksem, teine suurem kirst, mis kirjatud ja krägiseva kaanega. Selle viimase tõstiski Liine niisuguse hooga üles, et see ainult nagu röögatas, muud ei midagi, ja ise hakkas kärmesti venna silma ees riiet mõõtma. Võib-olla poleks Indrek lasknud seda sündida, aga avatud kirstust lõi talle vastu mingisugune eriline lõhn, mida ta oli tundnud ainult siin, ja see taltsutas ta vaimu ning lepitas meele silmapilkselt
annaabi.ee 
