Optimaalseks saagi kaaluks on ca 200 g (Häkkinen 1978). Mõnedes uurimustes on täheldatud ka saagi eelistamist liigi järgi, seda põhjustab peamiselt lihtne printsiip mida on kõige lihtsam tabada, seda püüa. Pesitsusbioloogia Kalakotkas alustab pesitsemist alates 3. eluaastast. Kalakotka elupaigaks on Eestis üldjuhul raba- ja metsamaastik, kus pesalt avaneb vaade ümbritsevale mitme kilomeetri ulatuses. Kalakotka pesad asuvad kõrgematel puudel või raielankidele jäetud seemnemändidel. Pesa ehitab kalakotkas üldjuhul puu latva 10-30 m kõrgusele maapinnast (mõned rabamändidel asuvad pesad on vaid 4-6 m kõrgusel), vahel kaljudele, vanade lagunenud ehitiste varemetele või kõrgepingeliini postidele. Näiteks Saksamaal, Brandenburgis, on enam kui pooled pesad rajatud kõrgepingeliini postidele või muudele kunstlikele ehitistele (Cramp & Simmons 1980; Poole 1989). Liik pesitseb reeglina üksikute paaridena, kuid on täheldatud ka erandeid, kus
Samuti on kõige tähtsamaks muidugi see, et isendid saaksid omavahel kokku ja paarituksid, et anda järglasi. Lisaks sellele, et mõelda lageraiete vähendamisele, tuleb mõelda ka nii, et säiliksid võimalikud teed (puud) lendoravatele liikumiseks. Nii Margus Pensa kui Jaanus Remm on seda meelt, et metsade majandamise käigus jäetaks raiumisel alles ka vanemaid ja kõrgemaid puid. Üksikuid kõrgeid seemnepuid jäetakse praegugi raielankidele taastumiseks, kuid tarvilik oleks silmas pidada ka seda, et raielangid ja noorendikud ei isoleeriks vanu metsatukkasid. Lendorava puhul peaks metsatukkasid ühendama seega kõrgete puudega n-ö rohekoridorid. Rohekoridoride idee on kindlasti kasulik ja üks võimalus, kuidas tagada lendoravatele liikumine erinevate asupaikade vahel, aga tuleb ka mõelda sellele, et puu kasvamiseks kulud mitukümmend aastat. Jaanus Remm märgib siiski, et metsamajandamine ei pruugi olla ainus põhjus, miks
Samuti on kõige tähtsamaks muidugi see, et isendid saaksid omavahel kokku ja paarituksid, et anda järglasi. Lisaks sellele, et mõelda lageraiete vähendamisele, tuleb mõelda ka nii, et säiliksid võimalikud teed (puud) lendoravatele liikumiseks. Nii Margus Pensa kui Jaanus Remm on seda meelt, et metsade majandamise käigus jäetaks raiumisel alles ka vanemaid ja kõrgemaid puid. Üksikuid kõrgeid seemnepuid jäetakse praegugi raielankidele taastumiseks, kuid tarvilik oleks silmas pidada ka seda, et raielangid ja noorendikud ei isoleeriks vanu metsatukkasid. Lendorava puhul peaks metsatukkasid ühendama seega kõrgete puudega n-ö rohekoridorid. Rohekoridoride idee on kindlasti kasulik ja üks võimalus, kuidas tagada lendoravatele liikumine erinevate asupaikade vahel, aga tuleb ka mõelda sellele, et puu kasvamiseks kulud mitukümmend aastat. Jaanus Remm märgib siiski, et metsamajandamine ei pruugi olla ainus põhjus, miks
annaabi.ee 
