Ernesaks oli eesti laulupidude traditsiooni jätkaja ja laialdase kooriliikumise propa- geerija sõjajärgses Eestis. Ta oli paljude laulupidude korraldaja ja üldjuht, tema idee oli ehitada Tallinnasse laululava. Ernesaks kirjutas laule nii suurtele kui väikestele kogu rahvale. Ta uskus kooslaulu jõusse ja teadis, et laulupeod aitavad eestlastel alal hoida rahvus- tunnet. Kui I laulupidu õhutas seda tunnet ärkama, siis nõukogude okupatsiooni ajal peetud laulupeod aitasid rahvustundel püsida ja kasvada. (Rahva kooslaulu mõju oli tõesti võimas ka laulva revolutsiooni ajal.) Ernesaksa koorilaul ,,Mu isamaa on minu arm" sai rahva hinge- lauluks ja seda lauldi püsti seistes kaasa. Seda laulu võimud kartsid, kuid ära keelata ka ei tihanud. Koorijuhi ja laulupidude eestvedajana pälvis Ernesaks rahva suure poolehoiu. Teda hakati kutsuma Laulutaadiks ja tänaseks on temast saanud omamoodi legend. Ernesaks suri 24.01.1993 Tallinnas. 2004
usk Eesti tulevikku, tahtejõuga, st sisendada lootust kahtlejatesse, organiseerimisvõimega, millega luua tühjale kohale võitlusvõimeline väeosa ning seda mitte normaalsetes rahuaegsetes tingimustes, vaid sõjaolukorras ja lahingutegevuse käigus- ongi JK oma kuulsuse ära teeninud. - 16 - Karismaatiline juht või vaikne unistaja? 29 JK edukus põhines kolmel olulisel komponendil: isikuomadustel, rahvustundel ja sõjameheoskustel. Inimesena on teda mitmetes allikates iseloomustatud üsna ühetaoliselt: suure seesmise jõu ja lõppematu energiaga teoinimene, kes sageli otsis ja suisa vajas võimalikult suuri väljakutseid, teravaid elamusi, pingutusi ja hädaohte; kiire taibuga otsustusvõimeline isiksus, kes ei peljanud otsusega kaasnevaid riske, järgis vääramatu järjekindlusega kord juba omaks võetud sihte, ei kohkunud tagasi raskuste ees ega allunud pessimistlikele meeleoludele; tema
annaabi.ee 
