tikandile ka litreid. 19.saj tuli linase kõrvale vabriku puuvillriie. Eesti rahvarõivais paistab silma värvirohkus. Põhivärvustest on vanimad valge, must, kollane, roheline, pruun ja madarapunane. Sinine võeti kasutusele 19.saj algul, kui hakati sisse tooma sinikivi. Värvimise kunsti pärandati edasi põlvest põlve. Veel 19.saj keskel värviti Eestis lõngu ja kangaid taimevärvidega, kuid 19.saj teisel poolel asusid keemilised värvid taimevärvide asemele. Rahvustikandite tehnika on väga mitmekesine. Taimornamente tikiti kirja järgi, kasutades mitmesuguseid tehnoloogilisi võtteid. Lihtsamaid tikandeid oskas iga naine. Keerulisemaid tegid käsitööspetsialistid, kellelt siis ka vajalikud esemed telliti. Harju-, Viru- ja Järvamaal kaunistati rahvarõivaid juba 18.saj lillkirjaga, seal kasutatud lillornament on väga vaheldusrikas. Põhja-Eesti naine kaunistas lilltikandiga käiseid, tanusid, linukaid, õlarätte ja põllesid.
must, kollane, roheline, pruun ja madarapunane. Sinine võeti kasutusele 19.sajandi algul, kui hakati sisse tooma sinikivi. Ka värvimise kunsti pärandati edasi põlvest põlve. Veel 19.sajandi keskel värviti Eestis lõngu ja kangaid taimevärvidega, kuid 19.sajandi teisel poolel asusid keemilised värvid taimevärvide asemele. Tänapäeval on leitavad ka värvid, millega saab lõngu värvida pesumasinas. Rahvustikandite tehnika on väga mitmekesine: taimornamente tikiti kirja järgi, kasutades mitmesuguseid tehnoloogilisi võtteid. Lihtsamaid tikandeid oskas iga naine, keerukaimaid tegid käsitööspetsialistid, kellelt siis vajalikke tekstiile telliti. Kapitalismi arenguga kujuneb ümber koos rahvakultuuriga ümber ka rahvakunst. 19. sajandi teisel poolel olid peamiseks uute nähtuste kandjateks linnad ja alevid. Linna ja maakoduses miljöös
annaabi.ee 
