1910. aastal peetud VII üldlaulupidu andis tunnistust eestluse selgroo tugevusest - pidustuste kava sisaldas vaid eesti heliloojate loomingut, kokku tuli juba 527 koori ja puhkpilliorkestrit ligi 10 000 esinejaga (sealhulgas esmakordselt ka lastekoorid), ning peo korraldajad pühendasid oma ettevõtmise "Estonia" seltsi teatrimajale nurgakivi panemisele. Peale Eesti iseseisvumist ning rahvusvahelist eestlaste rahvusena tunnustamist muutus hulgalise ühislaulmise eesmärgiks rahvusterviku loomine ja eesti muusika propageerimine. Eesti Vabariigi aegsete laulupidude organiseerijaks ja koorilaulu-harrastuse edendajaks oli 1921. aastal loodud Eesti Lauljate Liit, alates VIII üldlaulupeost 1923. a. otsustati suurejoonelisi ühislaulmisi korraldada iga 5 aasta tagant. Nüüdseks on jaotatud laulupeod üldlaulupeoks, noorte laulu- ja tantsupeoks ning tantsupeoks. Tegemist on Eesti ühe kõige massiivsema üritusega, mis näitab hästi meie riigi ühtekuuluvustunnet ning defineerib
Seda kasutatakse mingi suurema asja, laiema idee väljaütlemiseks. Sellises kontekstis võib iga sõna saada suureks sümboliks. Selles luuletuses on sõna, keele, traditsiooni teema. See seotakse omakorda maateemaga. Seesama keel tuleb justnimelt maast. Siin taaskord toonitakse, kinnitatakse, mõeldakse minevikust. Olevik sisuliselt asendatakse minevikuga. See on hoopis erinev etnofuturismist, mis osutab paljuski tulevikule. See, mis on olnud läbi nõukaaja väga oluline, rahvusterviku mõiste, saab nüüd teatud mänguobjektiks. Seda hakatakse lähemalt uurima, tuuakse ühe etnose domineerimise konteksti teised lähenemised. Näiteks tuuakse eesti keele kõrvale võru keel. 1990ndate vältel Eesti nüüdiskirjandus Janek Kraavi võru kultuuri tähendus üha kasvab. Küsimus eesti ja võru keele omavahelisest suhtest on
annaabi.ee 
