tegelased nagu Hugo Treffner, Ado Grenzstein, Karl August Hermann, Mihkel Veske, Johann Köler jt. 9. Kultuurirahvuslus Rahvusteaduse äratamist taotlevate publitsistide ja poeetide loomes tõusis 1860. Aastatest alates koos eesti keele ja vana folkloori, soome-ugrilise runolaulu ihalemisega väga olulisele kohale rahvusmütoloogia. Estofiilidelt päritud folklristlike ja ajalooliste müütide abil püüti õhutada rahvusteadust ja sisendada usku eesti rahvuse tulevikku. Eelkõige peeti rahvuse väärtuse ja elujõu tõestuseks oma eepost ,,Kalevipoega". ,,Kalevipoeg peaks seisma igas eesti kodus piibli kõrval, ,, kirjutas oma 1867. a koolilugemikus C.R.Jakobson. Kõige emotsionaalsemalt ja mõjukamalt väljendus romantiline isamaa- ja tema mineviku kultus 1860. a esile kerkinud poetessi Lydia Koidula värssides. Just tema luule kaudu sai eestlastele omaseks isamaa kui rahvuse sümbol
kahe suunaga: 1) Klassikalise poliitilise ökonoomia koolkond ja sotsialistide seisukohtade kriitika 2) Üldiste metodoloogiliste küsimuste käsitlemine ja teoreetilise majandusteaduse mittevajalikkuse põhjendamine. Ajaloolise koolkonna teoreetikud eitasid kõigile maadele ühiste arenguseaduste olemasolu. Igal rahval olevat oma seisukohad, eksisteerivat oma majandusarengu teed. Lähtudes sellest seisukohast, tõlgendas ajalooline koolkond poliitilist ökonoomiat, kui rahvusteadust, mis on võimeline uurima ainult oma maa majandust. Ajaloolise koolkonna historismi aluseks on evolutsiooniidee, s.o rahuliku, aeglase sammu pooldamine. Arengus nähakse ainult kvantitatiivseid muutusi. Seepärast peetakse muutumatuteks ja igaveseks selliseid kategooriaid nagu kaup, raha , kapital, eraomand. Tähtsad on ajaloolised traditsioonid. Õigustati ka feodalismi, kiriku suurt osatähtsust ning üldist seisuslikku korda Saksamaal. Nii
annaabi.ee 
