kuhi moodustuks. Lapsed peavad ju korralikult toituma ning järgi jätmist peetakse solvavaks nende laste suhtes, kes elavad puuduses ja näljas. Toit on siin au sees ja seetõttu pole enne soolase toidu söömist magusat ette nähtud. (Sellised... 2001:43) Sama allikas jätkab, et kui Iisrael oli veel noor riik, arutleti seal rahvustoidu üle. Iga sisserännanute rühm oli kaasa toonud oma retsepte, mis aga olid teiste rahvaste omandiks. Algas suur köögilahing, mille tulemusena võitis rahvusroa tiitli algselt aromaatne oa- ja liharoog tchulent. Kahjuks tõi selle toidu lõhn kaasa kauged mälestused raskest diasporaa-elust ning tchulent taandus mahlase falafeli ees. Falafel on nimelt kunst, mille mõtlesid välja araablased ent ükski rahvas ei saa seda päriselt omaks pidada. Egiptlased purustasid harilikku aeduba, voolisid selle palliks, lisasid maitseaineid ning keetsid seda siis kuumas õlis. Praeguse Iisraeli aladel hakkasid kohalikud araablased tegema seda
18 (Räästavesi ei tohi peale tilkuda!). Muld peab olema viljakas, kohev. Ei tohi olla nätske või soine. Viinamari on viinapuu mahlakas, suhkru- ja vitamiinirohke vili. Viinamarjuu süüakse nii värskelt kui ka kuivatatult (vt rosin), suurem osa saagist töödeldakse mahlaks ja Veiniks. Viinapuulehti kasutatakse Kreeka rahvusroa dolmades tegemiseks, mis on riisiseguga täidetud viinamarjalehed. Samalaadset toitu pakub ka kaukaasia köök. Kaubanduses müüakse peamiselt konservitud ja hapendatud viinapuulehti. Viinapuu on parasvöötme lõunapoolsete alade ja lähistroopika taim. Mõnd külmakindlamat ja varavalmivat viinamarjasorti saab kasvatada ka Eestis tuulevarjulises kohas ja kasvuhoones. Eestis on üldtuntum harilik metsviinapuu; selle iluronitaime tumesinised marjad pole
annaabi.ee 
