1986. aasta rahvusteadvuse uurimus Eestis oli tõenäoliselt esimene, kus selgus rahvuse hinnang oma olukorrale tervikuna. Selgus et Eestlased pole oma olukorraga rahul, ja see ka üha halveneb, teised rahvused on siin elades omadega väga rahul ja edaspidi läheb neil veelgi paremini. Samas ka Eesti poliitika ei julgenud seda endale veel tunnistada. Nii aga näitavd et uurimusandmed, võõras rahvuskeskonnas nõrgeneb eestlastel mitte ainult rahvusprobleemi teravus, vaid ka etniline identifikatsioon. See viib rahvusliku pessimismi tekkimiseni ja rahvusteadvuse nõrgenemisele. 1986.87. aastal algas Eestis nii nimetatud fosforiidikampaania. Moskva keskametkonnad kavandasid Kabala-Toolse fosforiidikaevanduste rajamise, mis oleks ohtlikult reostanud kogu Virumaa looduse ning põhjavete kaudu mõjutanud suurt osa Eestimaast. Üle Eesti veeres protestilaine ning massiliselt koguti allkirju kaevanduste vastu. 1987. aasta juunis
Rahvuskonfliktide teke- 1986 Almatas I rahvuste pinnal konflikt, siis Ažerbaidžaan, Kasahsatn, Usbekistan jne. Kokkupõrked erinevate rahvuste vahel olid väga tähtsad ka ühiskonna politiseerumisel, erinevate grupeeringute tekkel jne. Parteijuhtkonna arusaam rahvuse enesemääramisest ja rahvaks olemisest oli suhteliselt kehv. Gorba ise on oma mälestustes öelnud, et tema üks suurimaid vigu oli see, et ei suutnud ette näha rahvusprobleemi teket. Oma rolli hakkas mängima ka see, et NL süsteemi puhul olid teatud kriteeriumid paika pandud- see rahvus, kel liiduvabariik oli, oli hierarhias tunduvalt kõrgem kui see, kellel polnud autonoomset oblastit jne. Tuleb tegurina mängu, kui keskvõimu kontroll eri piirkondade üle nõrgeneb. Seda ei suudeta mingil moel keskusest kontrollida. Seda kasutas oskuslikult ära Jeltsin, hakkab mängima Vene Föderatsiooni alandamise peale.
annaabi.ee 
