Euroopa poliitiline kaart pärast Viini kongressi Kongressi otsused soosisid võitjariigid Inglismaa, Prantsusmaa, Austria, Preisimaa. Piiride määramisel jäeti rahvusprintsiip tähelepanuta. 1. Prantsusmaa taastati 1790nda aasta piirides. 2. Belgia + Holland ühendati Madalmaade kuningriigiks. Kuni 1830 aastani, mil loodi Belgia kuningriik 3. Saksamaal ei taastatud 1806ndal aastal Napoleoni poolt likvideeritud Saksa-Rooma keisririiki. Loodi 39 Saksa riigist koosnenud Saksa Liit, kus domineerisid Preisimaa (kuningriik) ja Austria (keisririik). 4. Itaalia jäi kindlustatuks kuni 1870 aastani
Tasakaaluprintsiibi ohvriks langes eeskätt Poola, mistõttu hakati kasutama nimetust Kongressi-Poola. (Poola jagamised olid tomunud 1772, 1793 ja 1795 Venemaa, Austria ja Preisi vahel, mille tulemusel iseseisev Poola riik oli lakanud olemast). Napoleon oli Poola taastanud Varssavi hertsogiriigina (vt. Atlas lk.63). Nüüd jaotati Poola uuestu - Venemaa, kes oli saanud Soome, sai ka põhiosa Poolast. Preisimaa liitis endaga Poseni piirkonna ja Austria Galiitsia. Rahvusprintsiip jäeti täiesti tähelepanu alt välja. Paljurahvuselises Austrias oleks see ka ohtlik olnud. Liberaalsete ja rahvuslike ideaalide hülgamise tõttu järgnes revolutsioonile ja Napoleoni sõdadele reaktsiooni ehk tagurluse aeg. II 3. Rahvusvaheline koostöö Süsteemi tomimise tagamiseks moodustati kaks liitu: II 3.1. Venemaa eestvõttel loodi Püha Liit Vene, Austria ja Preisi monarhide vahel, mis kujutas endast ähmast lubadust valitseda vastavalt kristlikele põhimõtetele
Kõige rohkem kristlasi Euroopas, üle 500 milj, u sama palju Lõuna-Ameerikas. Ilmselt varsti kõige rohkem Aafrikas. Aasias 365 miljonit, Põhja-Ameerikas natuke üle 200 miljoni. Nelipühilaste kõrval kõige kiiremini misjoneerivaks on ikkagi katolikukirik (alged jäävad 16. sajandisse). Õigeusukiriku aluseks on territoorium, idee kohaselt peaks ühe kiriku raames kuuluma sellel territooriumil elavad kõik rahvad, kuid tegelikkuses on esimene pigem ikkagi rahvusprintsiip (venelased misjoneerivad venelasi, bulgaarlased bulgaarlasi jne). Protestantlikud kirikud oluliselt paindlikumad. Asetavad esiplaanile usutunnistuse, sageli ka rahvuse. Kristliku kiriku uurimine Ajaloolisus on alati kaasas käinud. Moodne ajaloouurimine algas 18.-19. sajandil, enne seda vaadati kristliku kiriku ajalugu ajaloolisena, kuid käsitlused olid erinevad. Keskajal üritati periodiseerida. 19. sajandit on nimetatud ajaloosajandiks, kuna ajaloo
annaabi.ee 
