tingimusis seltsi oma osavõtuga päästa ja parandada suudaksid. Ka arvas Reiman, et on õige, kui üliõpilane avalikust tegevusest osavõtuga oli tagasihoidlik ja enam teadusega tegemist tegi, sest ,,kes oma rahvale ükskord küpset toitu pakkuda tahab, see kogugu ise enne vaimukamber varaga kuhjani täis". Reimani enda huvid aga liikusid palju laiemalt, kui seda oli eriala ülikoolis, ja haarasid kogu eesti kirjandust, teadust, kultuuri, rahvuspoliitilist seisukorda. Ta elas kaasa eesti ühiskonna käärimisele ja tundis tõsise isamaalasena muret rahva tuleviku pärast. Eriti südamel lähedal oli talle kõige arvustuste peale vaatamata Eesti Kirjameeste Selts, kuhu ta ülikooli tulles ilmse vaimustusega liikmeks astus, mis talle aga aastata jooksul suurt pettumust oli valmistanud. Kui 1886 EÜS-i vilistlane K.A. Hermann ,,Perno postimehe" ostis ja Tartus ,,Postimehena" käima pani, siis kutsus ta EÜS-i liikmed kaastööd tegema
Esseesid kirjutab juba varakult. Tuleb ka muud, esimene tähelepanu äratanud tekst "Neljakuningapäev". Mikiver lavastab selle. Tekst ilmub trükist alles 2015 "Loomingu raamatukogu" esimeses numbris. ! Mängib kaasa, iseloomustades neid tendentse, mis draamauuenduse järel tuleb: pöördumine mälu poole, rahvuslikkuse poole. Tegu tragöödiaga, kus ajaloo tasandil nelja kuninga tapmisest Paides ja jüriööst. Rahvuspoliitilist tähendust, mis näidendil on, tajuti omas ajas. Tähendas, et näidend sai teatris mängida 11 korda, siis keelati ära. Proosakilde, essesitlikku proosat hakkab tulema 80ndate lõpul. Uuel sajandil, Kaplinski proosa areneb välja, tekste tuleb juurde, tuleb erinevaid laade juurde. (Taandreaga on proosa) Võiks öelda, et neli varianti, kuidas kaardistada. Nende variantide puhul tuleb eeldada, et nad põimuvad kergesti. Päris puhast varianti pole. 1. variant, et kirjutab
annaabi.ee 
