sajandi algus Esile kerkisid uued isikud, kes asusid Eesti asjade edasiviimist. 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse areng eestlaste seas oli väga kiire. Jaan Tõnisson - astus välja nii saksastumise, kui ka venestamise vastu. Oli üks esimesi, kes ütles, et eestlased saavad oma riigi valitsemisega ka ise hakkama. Oli Eesti Üliõpilaste Seltsi esimees ning oli ka ,,Postimehe" peatoimetaja. Tema toimetamise ajal oli ,,Postimees" rahvuslaste jaoks väga tähtis. Tõnisson tugines oma rahvusluses pigem eesti haritlaskonnale, jõukatele taluomanikele ja linnakodanlusele. Samal ajal ei pööranud ta tähelepanu vaesematele kihtidele töölistele ja maatameestele. Propageeris eesti keele kasutamist. Tõnisson ei mõistnud, et on tekkinud sotsiaalsed vastuolud ning kihistumine. Konstantin Päts Seadis rahvusluse õhutamise kõrval esikohale majandusliku ja poliitilise võitluse. Leidis, et eestlaste rahvustunne on nõrk nende majanduslike positsioonide hapruse tõttu.
Erinevalt oma eelkäijatest ei seadnud ta eesti rahva tulevikku sõltuvusse üksnes välimistest teguritest saksa või vene orientatsioonist vaid eelkõige rahva enda sisemisest tublidusest, kõlbelisest jõust ja isetegevusest. Ta oli üks 20. sajandi tähtsamaid poliitikuid Eestis, omariikluse peamisi rajajaid. Mõõdukad ja radikaalid 20. sajandi algul olid peamised poliitilised voolud rahvuslus ja sotsialism. Eesti rahvusluses eristus mõõdukas ja radikaalne tiib, nn aatemehed ja majandusmehed. Mõõdukate (J.Tõnisson, V.Reiman jt.) keskus oli Tartu ja peahäälekandja ,,Postimees". Mõõdukad pooldasid isevalitsusliku korra ümberkujundamist parlamentaarseks monarhiaks. Nad tegid panuse reformidele ega pooldanud vägivalda. Tallinnas tekkis sotsialistidega seotud radikaalne rühmitus, mille eesotsas olid Konstantin Päts (1874-1956), Jaan Teemant jt. Selle rühmituse häälekandja oli ,,Teataja" (1901-1905)
annaabi.ee 
