aastast). Maanoorteringid. Tavaliselt tegutsesid nad algkoolide, põllumeesteseltsida ja maanaisteseltside juures. Nad kuulusid Ülemaailmse Maanorte ühendusse , kes aitasid koostada nende töökava. Eesmärgiks oli maanoorte kasvatamine, nendele põllumajandusalaste teadmiste andmine ning suunamine katsetööde läbiviimisele, nt. Sordivõrdluskatsed ja väetuskatsed. Põllumajandusnäitused Neil oli tähtis osa pm. edasiarendamisel ja maainimeste rahvuskultuurilisel kasvatamisel. Juba 19nda sajandi lõpus olid suure tähtsusega Tartu Eesti pällumeeste seltsi poolt korraldatud esimene eesti põllumajandusnäitus 1876ndal aastal Otepääl ja Carl Robert Jakobsoni org. Pärnu Eesti põllumeeste seltsi näitus 1877ndal aastal pärnus, kus peatähelepanu osutati väikepõllupidamisele, eesti talupojale ja tema väljapanekutele. Tallinna ja Tartu põllumeeste seltside näitused kujunesid suurteks pidupäevadeks, mille tähtsus
võimalikuks etnilise identiteedi kestmist läbi ajaloo ka ilma riikluseta (Smith A.D. National Identity). Meie äratajate pikem eesmärk aga ise seda sel hetkel veel lõpuni teadvustamata, oli siiski iseseisev vabariik - seda nii poliitilises, kui ka kultuurilises mõttes. Selle ajajärgu kolm kõige enam silmatorganud meest olid kahtlemata Jakob Hurt, Carl Robert Jakobson ja Johann Voldemar Jannsen. Autor toob lisas ära ka nende meeste lühi eluloo, et oleks selgem pilt nende edenemisest rahvuskultuurilisel tandril. Autor toob edaspidi uurimistöö käigus välja ka nende omavahelistest seostest nii positiivses, kui 5 negatiivses mõttes. Massilise rahvusliku liikumise tulemuseks oli 20. sajandi algul mitme uue riigi teke Läänemere ruumis, neist osa kujunes välja ajalooliste riikide baasil (Leedu, Poola), teised autonoomia toel (Soome, Norra), kolmandad (Läti, Eesti) ajaloolise mälu ja kultuurilise
— das gilt vor und nach einer Kultur“. Usume, et meil see on — enne kultuuri… Jääb maa — eesti talupoeg, põllumees. See kultuuri puu, „Nährstand“, on meil märksa suurema tähtsusega, kui seda järeldab Spengler Lääne-Euroopa kultuuri ajaloo analüüsist. On ju meil sajandite jooksul eestluse kandjaks olnud ainult talupoeg; ka praegu saab rahvuslik haritlaskond tõsiselt tugeda vaid temale. Kõik seni riiklikul ja rahvuskultuurilisel alal saavutatu on— maalt pärit oleva eesti haritlaskonna töö, kes noorusaastate juurtega veel terves maamullas, immuniseeritud maa vaimsusega aatelageda linna haiguste vastu. Maa on saanud nüüd ka kõikjal üle maailma tähelepanu keskuseks, mitte üksi agraarriikides, vaid isegi tööstusmaades, koguni Inglismaal, kus maa on kord toodud armetuks ohvritalleks linnale, tööstusele. Maalt otsitakse tuge, stabiilsust.
annaabi.ee 
