teise juurde toimub tõlgete vahendusel. Maailmakirjandus on kõigi rahvuskirjanduste kogusumma. Eesti kirjandusloo algust hakatakse arvama alates 13.sajandist, oli sel ajal tegemist vaid üksikute eesti isiku- ja kohanimedega. Alles 16.sajandil trükiti kiriklike jumalateenistuste tarbeks esimesed eesti keelsed raamatud. 19.sajandi alguses tekkis esimene eestikeelne teadlik kirjandus. Esimeseks rahvuskirjanikuks peetakse Kr. J. Petersoni. 13.sajandi algus Henriku Liivimaa kroonika 13.sajandi algus Taani Hindamisraamat 1525 teated Lübeckis arestitud eesti keelt sisaldavast trükisest 1535 Wandradti ja Koelli katekismus, esimene osaliselt säilinud eestikeelne trükis 1631 asutati Tallinna Gümnaasium, gümnaasiumi juurde rajati trükikoda 1632 asutati Academia Gustaviana e. Tartu Ülikool 1637 ilmus esimene eesti keele grammatika (Stahl)
Autori positsioon ajas ja mõju ilmumisajal Kahekümnendatel aastatel sündinud Eesti kirjamehi noorusaja olud ei soosinud. Mehekskujunemine jäi okupatsioonide ja sõjaperioodile. Oma saatuse üle otsustamine polnud enese teha. Hulganisti andekaid noori sattus võõrsile ja paljud neist jäid kodus tundmatuks. Ometi on nad oma juurtega kodumullas kõvasti kinni. Viljakamate väliseesti kirjanike hulka kuluvat Arved Viirlaidu peetakse laias maailmas vaieldamatult rahvuskirjanikuks. 40-ndate aastate alguses, kui Arved Viirlaid hakkas kirjutama, olid avaldamisvõimalused kasinad. Ta avaldas värsse ja proosapalu ajakirjanduses. Tõsisem loominguline tegevus algas paguluses. Briti saarel valimisid tema esimesed luulekogud ja romaanid. Viimaste sisuks on metsavendade ja sõjameeste ning nende perekondade traagiline käekäik. Teose saamislugu Tema loomingu üldinimlikult mõistetav sisu on jõudnud lugajani läbi ühe
annaabi.ee 
