on parem kui kõikide sõda kõigi vastu), sest kõik teised kuuletuvad ka, sest kõiki variante kaaludes inimene leiab, et vaid nii saab kõige paremini elada. Inimese ihasid hakkab piirama mõistus ja hirm. Seetõttu inimene kuuletub Leviaatanile. Kõik, mis ühiskonnas on, allub Leviaatanile, ka kirik. Hobbesi peeti tema eluajal ateistiks, ta ei pooldanud usulist poliitikat nagu Cromwell seda pooldas ning uskus anglikaani või luterlikus stiilis rahvuskirikusse, kus maine võim on kirikust ülem. Tema moraalikäsitlus on ka religioonikauge, sest headus ja kurjus pole tema jaoks midagi metafüüsilist, vaid tulenevad inimeste endi soovidest ja vastumeelsustest (aversion), pigem inimese tahtest end kaitsta ja ellu jääda. Riigikorra lõplikuks kujuks on Leviaatan, mis omab reaalset võimu, et panna seadused kehtima. Ilma Leviaatanita ühiskondlik leping ei toimiks, sest seaduste ja kokkulepete taga ei ole jõudu ega võimu
intellektuaalselt mõista loomuseisundi ratsionaalset hirmu. Religioon (ilmutus) on sõltumatuks autoriteedi allikaks, seetõttu ei tohiks olla suveräänile konkureerivaks või vastanduvaks jõuks. Kirik Seega kõik, mis ühiskonnas on, allub Leviatanile, ka kirik. Hobbesi peeti tema eluajal ateistiks, ta ei pooldanud usulist poliitikat nagu Cromwell seda pooldas ning uskus anglikaani või luterlikus stiilis rahvuskirikusse, kus maine võim on kirikust ülem. Tema moraalikäsitlus on ka religioonikauge, sest headus ja kurjus pole tema jaoks midagi metafüüsilist, vaid tulenevad inimeste endi soovidest ja vastumeelsustest (aversion), pigem inimese tahtest end kaitsta ja ellu jääda. Kirik pole jumalariik ja ei oma võimu, mis tuleneks väljastpoolt riiki. Usutunnistamine on väline tegu ning seetõttu kuulub seadusloome alla. Usulised raamatud, usutunnistus, kirikuvalitsemine,