tähendusega. Näiteks Canis (koer), Passer (varblane), Lumbricus (vihmauss). Aga võib ka olla tuletatud mõnest maakohast või isikunimest, enamasti lõpuga ia, näiteks Baicalia, Olavius või Barryjamiesonia. Päris isikunime loomaperekonnale panna pole sünnis. Tänapäeval pannakse homonüümia vältimiseks tihti liitsõnalisi nimesid, kus põhisõna on rühma iseloomustav, näiteks Atlantodrilus („drilus“ tähendab rõngussi, „atlanto“ ookeani). Kõlbavad ka ükskõik mis rahvuskeelest võetud nimed või hoopis väljamõeldud sõnad. 12. Liigi ja alamliigi teadusliku nime kuju. Liiginimed on binaarsed ehk kaheosalised: perekonnanimi ja sellele järgnev liigiepiteet (liigitäiend). Epiteet kirjutatakse väikese algustähega ja võib olla kas nimisõna nimetavas, nimisõna omastavas (kui näitab kuuluvust või päritolu) või omadussõna nimetavas käändes (kui näitab omadust või päritolu). Teaduslike nimede loomisel või ümberseadmisel tuleb veidi ladina grammatikat tunda
ainult väga head eesti keele valdamist, vaid ka paljude uute sõnade tuletamist ja loomist, see omakorda eeldas kirjakeele normeerimist, raskusi lisas tollase eesti keele jagamine põhjaeesti ja lõunaeesti kirjakeeleks esimesed eestikeelsed trükised olid täiesti suvalise kirjapildiga 1637. a koostas Tallinna toomkiriku õpetaja Heinrich Stahl esimese eesti keele grammatika, mille sisu seisnes küll eesti keele kohandamises saksa keele reeglistikuga, kuigi Stahli grammatika jäi rahvuskeelest kaugele, loeti seda aastakümneid autoriteetseks ja vastuvaidlematuks eesti keele esituseks aastatel 16321638 andis Stahl välja mahuka neljaosalise "Käsi ja Koduraamatu Eesti vürstkonna jaoks Liivimaal", mille tekst oli trükitud paralleelselt eesti ja saksa keeles, raamat oli mõeldud eeskätt eesti keelt puudulikult valdava kirikuõpetaja tarbeks 1686. a ilmus Kambja pastori Andreas Virginiuse ja tema poja Adriani lõunaeesti keelde tõlgitud
annaabi.ee 
