gümnaasium on eesti kultuurilukku siiski oma jälje jätnud. Ado Grenzstein- tõusis mõneks ajaks venestusaegse eesti avaliku elu keskeimaks kujuks. Tema ajaleht ,,Olevik" oli hästi toimetatud ja leidis rohkelt lugejaid. Alustanud rahvusliku suuna esindajan, tegi Grenzstein 1890ndate aastate algul kannapöörde ja asus venestamist õigustama. Vastupanuvaim säilib Grenzstein kuulutas oma lehes, et eestlaste loomulikuks tulevikuks on venelaste sisse ärasulamine, ja pidas rahvulikku äramisaega eksituseks. Rahvusliku suuna esindajad ei saanud karmides tsensuurioludes talle vabalt vastu vaielda, kuid saavutus oli seegi, et teistsugune seiskoht üldse säilis. Ja see säilis eeskätt tänu tõigale, et isegi venestuspoliitika kõrgajal ei suutnud või ei taibanud keksvalitsus ära keelata eestikeelset ajakirjandust, mistõttu hakkas tasapisi jõudu koguma Karl August Hermanni toimetatud ,,Postimees". Vastupanu avaldus veel mitmel moel
Vene õppejõud ei suutnud kõrgtaset hoida, kadus huvi hariduse vastu. Õigeusu levitamine, rajati õigeusukirikud, kuid üsna tulutult. Sisulagedad näidendid, ka Eesti Kirjameeste Seltsi tegevus jäi soiku, 1893 hoopis lõpetati valitsuse korraldusel. Venestuse eestvedajaks sai Jakob Kõrv, kes asutas 1882 Tallinnas ajalehe "Valgus", sundis lahkuma teise ajalehe toimetaja, et lugejaid juurde saada. Venestust asus toetama ka varem rahvuslikus liikumises osalenud Ado Grenzstein. Ainsaks rahvulikku vaimu ärkvel hoida püüdvaks ajaleheks jäi Karl August Hermanni Tartus ilmuv "Postimees", mis 1891. muutus esimeseks eestikeelseks päevaleheks. Siiski jätkus eestimeelne tegevus ka rasketele oludele vaatamata. Agaralt osaleti rahvaluule kogumisel. Suurt tööd rahvuslikkuse säilitamisel tegi Eesti Üliõpilaste Selts. 1884 a juunis õnnistati Otepää kirikus EÜS-i sinimustvalge lipp. Olles muust eestist eraldatud kujunes kagu-eestis välja oma kultuur. Nagu mujal
annaabi.ee 
