150 piitsahoopi. Ühehetkega muutuvad karistatute kaaslased talupojad - alandlikest armupalujaist vaprateks vastuhakkajateks, kes päästavad mehed peksupingilt. Teiseks kujutatakse romaanis, kuidas eesti talupoeg pöördub viimases abisaamise lootuses usu poole. Vilde ajaloolise triloogiaga algab eesti kirjanduses uus suund ajalooliste sündmuste kunstilises käsitluses. Ta jääb oma teostes endiselt realistlikuks ja kriitiliseks. Teostes käsitleb kirjanik taunivalt usu ja kiriku rahvavastast osa talurahvaliikumises. (Mihkla, K. Eduard Vilde elu ja looming. 1972) Need kolm teost, aktiveerisid tööliskonda ja talurahvahulki revolutsioonilisele võitlusele. Teosed ise andsid aga sootuks uue kvaliteedi meie kirjanduses, võrreldes möödunud sajandi lõpukümnendeil ilmunud romantilise ajalooliste jutustustega. (Mihkla, K. Eduard Vilde elu ja looming. 1972) 9
rahvusriikide hävitamise, veendusid õudusega, et saksa töölised, keda nad seniajani hoidsid oma käppade vahel, küpsesid nüüd ja läksid iga päevaga üha enamotsustavamalt üle oma isamaa poolele. Mingi mõne päeva jooksul sulasid ära sotsiaal-demokraatia viirastused, rahva alatu petmine langes põrmu. Üksikuks ja mahajäetuks jäi kamp juutidest juhte, nagu poleks neist jäänud peale nende 60- aastast rahvavastast tegevust väikseimatki jälge. See oli petturitele raske minut. Ent niipea, kui need juhid mõistsid, milline oht neid ähvardab, manasid nad otsekohe uue valenäo ette ja hakkasid välja näitama, nagu tunneksid nad rahvuslikule tõusule kaasa. Tundus, nagu oleks siin just saabunudki moment pigistada otsustavalt kogu seda valelikku rahva teadvuse mürgita-jate kampa. Just nüüdsama, ilma liigsete sõnadeta, oleks tulnud nendega arved
annaabi.ee 
