pakkuvaid kogumikke oli ka Kreutzwaldi "Sipelgas" I (1843; II 1861). Sellelaadseid trükiseid avaldas ta hiljem Tartu suurtrükkal Hans Laakmanni tellimusel ja kirjastusel, näiteks "Maa- ja merepildid" IIII (18501861) ja "Ristisõitjad" (1851). Oluliseks teoseks on populaarteadusliku sarjana ilmunud, rikkalikku sisu pakkuv ja kaunilt illustreeritud sari "Maailm ja mõnda, mis seal sees leida on" IV (1848 1849). Kolmas suur valdkond Kreutzwaldi rahvavalgustuslikust loomingust on seotud tema arstikutsega. Ta andis välja esimesed meditsiini-alased arstiraamatud, mis olid mõeldud maarahvale. Kreutzwaldi 1852 ilmunud sünnitusabi õpikut "Teejuhataja ämmakooliliste õpetuse juures" anti välja mitmes kordustrükis (1870, 1883, 1890) nagu ka üldisi tervishoiualaseid nõuandeid jagavat raamatukest "Lühikene õpetus tervise hoidmisest" (1854). Viimaseks arstiraamatuks on elu lõpul koostatud "Kodutohter" (1879). Neljandaks on Kreutzwaldil suur roll 19
looduskaitsetegelase ja kodu-uurija Jaan Eilarti raamat "Inimene, öko- süsteem ja kultuur. Peatükke looduskaitsest Eestis" (Eilart 1976). Raamatu sissejuhatavas peatükis "Eesti looduskaitse kujunemisteelt" on suurt rõhku pandud looduskaitseaadete levitamise ajaloole trükisõna vahendusel. Eilarti käsitlus on ajaloolist perspektiivi järgiv; teoste klassifitseerimist esineb sedavõrd, et on eristatud puhtalt ilukirjanduslikud teosed ja need, mis on edendanud looduskirjandust rahvavalgustuslikust seisukohast. Eesti looduskirjanduse teoreetilise määratlemise katseid on niisiis varasematel aegadel tehtud mitmeid, kuid tundub, et ühtse liigendus- aluse leidmist on raskendanud ebaselgus küsimuses, kas meil on loo- duskirjanduse puhul tegemist pigem ilukirjanduse, teadus- või hoopis aimekirjandusega. Nii ilu-, teadus- kui aimekirjandus on aga loodus- kirjandusest laiemad mõisted, mis kattuvad omavahel vaid osaliselt.
annaabi.ee 
