tsiviliseeritud maailmale kohane ja lahingus karastatud sõjaveteranidele äärmiselt tähtis. Kahjuks taastatud Eesti Vabariigi algaastatel tegemata jäänud töö on pronkssõdurist väljakujundanud kahjuks mingisuguse meieteie poliitilise köieveo objekti. Selge on see, et vana pronkssõduri asukoht ei olnud kohe üldse talutav ja tuli sealt sobivamale kohale paigaldada; mitte õhata või muul viisil läbimõtlematult ja jõhkralt rahvavaenuliku käitumisega ära vedada pimeduse katte all, nii nagu tehti selle Lihula ausambaga läbipõrunud juhupoliitikute poolt. Ilmselge on ka see, et riigijuhtide saamatuse, tahtejõu ja pädevusetuse absoluutsel puudusel ei ole pronkssõduri probleemi siiani ükski valitsus proovinudki kahjuks lahendada. Väärikas lahendus tuli nüüd leida neil, kes püssirohu vingu ja lahinguvälja laibalehka on haistnud, sest aeg on ka lõpuks ulatada käed leppimiseks ning kuulutada vaherahu
omavolitsemiseks. Sellega kummutas kirjanik baltlaste mü udi «Eestimaa Hannibalist» ning nätas viimase tõlist põastusvä arset osa eesti ajaloos. «Vüst Gabriel», kujutades põiliselt õgesti Liivi sõa ajaloolisi südmusi ja väjendades oma põisuunaga rahva laiade hulkade vaateid ning tõkspidamisi, leidis lugejate seas .suurt poolehoidu ja muutus peagi väa populaarseks. Teosel on olnud hinnatav osa eesti ja vene rahva läendamisel ja balti aadli rahvavaenuliku olemuse paljastamisel ajaloolises perspektiivis. Bornhöe jutustuste kangelased --Tasuja, Villu ja Gabriel --ei ole ajaloolised kujud selle sõa otseses täenduses, vaid kirjaniku kunstilised üdistused, kelle tegevuse kaudu on nädatud ajaloolisi südmusi ja neid kandvaid jõde. «Hallikateks ajaloolistele juttudele on mul kõk saadavad Eesti- ja Baltimaa ajaraamatud olnud, millede (Eesti kodustes asjades väa puudulisi) teateid oma vaba hä aksarvamist mö oda tarvitasin,» mägib Bornhöe
annaabi.ee 
