põlema. Lääne- ja Pärnumaal öeldi, et lõhkuja näole ilmuvad pääsukesetäpid (tedretähed). Pääsukest keelati puutuda, öeldi, et kui inimene teda puutub, siis see lind elama ei jää ja varsti hukkub (Kodavere). Tuntud on muistend, et pääsukesed on talvel järves ning söövad enne erilist taime, et kevadeni magama jääda (analoogia *madude talvekorterisse jäämisega). Rahvauskumuse järgi talvituvad pääsukesed järves, suurte veekogude kallastes, kõrkjates või vees (jalgupidi kimbus, üksteise sabas kinni). Ka on öeldud, et ta reisib *sookure jt. suurte lindude sulgede sees või saba peal. Saabumisaega on dateeritud künnipäevaga 14.IV, jüripäevaga 23.IV, volbripäevaga 1.V. Esimeste nn. maakuulutajate saabumise järel arvati ilma külmaks minevat (pääsukesetalv). Ilmade soojenemist märgib vanasõna: Lõoke toob lõunasooja, pääsuke
elukate kohalolust andis aimu ka võigas lehk. Harpüiasid nimetati ka Zeusi koerteks, sest jumal saatis nad Traakia kuningale Phineusele karistuseks mehe sööki röövima, kuna viimane oli saanud Apollonilt prohvetivõimed. Oma teekonnal peatusid argonaudid tema saarel ning Põhjatuule, Borea tiivulised pojad asusid harpüiasid jälitama. Nad oleks olendid surnuks nuhelnud, ent Vikerkaarejumal Irise sekkumisel jäeti nad ellu ning pime kuningaski sai taas rahulikult süüa. Rahvauskumuse kohaselt esinevad sarnasel kujul ka inimeste hinged. Neid võib seostada ka raipest toituvate lindudega, kuna nad näevad jälgid välja ning toit, mida nad söövad, on roiskunud haisuga. Loodusjõudude aspektist võiks neid seostada tugevate tuulte või tormiga. Sireenid Sireenid Elasid saarel keset merd. Homerose sõnul oli neid kaks, ent neid võis olla ka rohkem. Esialgu olid nad Demeteri tütre Persephone kaaslannad, ent pärast viimase kadumist andis
annaabi.ee 
