Lauldi ka traditsioonikohaseid laule, et luua kõigile hea meeleolu. Traditsioonidega anti edasi väga palju erinevaid asju, kommetest kuni töörütmini. Traditsiooni võib pidada elu säilitajaks, kuna see on osa meie elust, mida me põlvest põlve edasi kanname ja sellega säilitama kõiksugu asju, mida võimalik. Iga põlvkond sai võtta sellest seda, mida nad väärtuslikuks peavad ja kaotada selle, mida neil vaja ei ole. Kui rääkida rahvatraditsioonist, siis suuremad traditsioonid on tänapäeval Halloween ja valentinipäev, mis on juba tänapäevasemad. Tulevad uued inimesed, uued ajad ja muutuvad ka kombed, mille tagajärjel ei saa olla kõik traditsioonid põlvest põlve täpselt samad. Traditsioonid annavad nii täiskasvanutele kui ka lastele kuuluvustunde ja soevad omavahel terveid sugupõlvi. Mitmed uurimused on näidanud, et traditsioonidega pered on tugevamad ja üksmeelsemad
Anna Raudkatsi seades on saanud väga tuntuks "Tuljak". Ülemaaline Eesti Noorsoo Ühendus korraldas 1926. aastal eesti omakultuuri õhtu, mille toimet (harrastus)rahvatantsu arengule saab võrrelda esimese laulupeo mõjuga eesti koorikultuurile. Omakultuuri õhtul taheti lisaks tantsule tutvustada rahvamuusikat, -laulu, -kombeid ja rahvarõivaste kandmist. See oli mõeldud vastulöögina pealetungivale linnakultuurile, mis selleks ajaks oli juba "alla neelanud" suure osa rahvatraditsioonist. Tantsupidude traditsioonile pani aluse rahvatantsujuht Ullo Toomi (19021983). Esimene rahvatantsupidu peeti 1947. aastal koos XII üldlaulupeoga. 1940.50. aastail sündis eesti rahvatantsu põhjal uusloominguline tants laval esitamiseks, mis järjest rohkem kaugenes tegelikust rahvatantsust. 1969. aastal asutas Kristjan Torop vastukaaluks folkloorirühma "Leigarid", kes 25 tegutsemisaasta jooksul teostas tema tõekspidamisi, et viia rahvatantsude esitamine tagasi folkloorsele alusele.
annaabi.ee 
