Rahvapärastel vöödel on rõivastuses ja rahvakunstis kindel koht. Vööga kinnitati seelikuid, särke, ülerõivaid. Vöö kandmist on põhjendatud ka maagiliste uskumustega. Rahva pärimuses on vöö pideva kandmise vajadust seletatud sellega, et vöö kinnitab keha, vöötatud keha on kõvem; vööga ei katkestanud ega venitanud end ära. Vööd hakati kandma juba lapsepõlves. Usuti, et vöötatuna kasvab tütarlaps keskelt peenemaks. Vöö oli samuti rahvatraditsioonidega seotud rituaal- ja kinkeesemeks. Igal abiellujal tütarlapsel pidi olema veimevakk ja veimevakas olid tingimata ka vööd. Vanad pulmakombed lubavad oletada , et just vööd ja paelad on 4 kuulunud vanimate andide hulka. Jõuka pruudi veimevakas võis vööde arv ulatuda sajani. Tavaliselt oli veimevakas siiski kümme-kakskümmend vööd. Kuigi naiste vöökudumisoskus oli üldine, tellisid jõukamad pruudid vöid külakäsitöölistelt.
mõju kogukonnale jne. IV. Usundisotsioloogia Uurib usukogukondade ehk kofessioonide ja profaansete ehk ilmalike kogukondade vastastikust mõju konfessioonide suhet riigiga, perekonnaga jne. 3 Religioonide liigitus I. Tekkeprotsessil põhinev 1. Etnilised ehk rahvuslikud usundid Esinevad oma keele ja rahvuspiirkonnas. Nende tavad on rahvatraditsioonidega niivõrd tihedalt seotud, et teistel on raske neid omaks võtta 2. Rajatud. Nt kristlus, islam, budism II. Jumalakäsitluse põhjal 1. Teistlikud ehk jumalakesksed a) Monoteistlikud- ühe jumala usundid Nt. Kristlus, islam, judaism b) Polüteistlikud- mitu jumalat nt. Vana-Egiptuse rel., sintoism, hinduism c) Panteistlikud- jumalus asub kõikjal Nt. Loodususundid 2
annaabi.ee 
