kogu aeg olemas olnud, seda ei ole tarvis otsida ega leiutada: see on meie mets. Eestit külastavad välismaalased on eelkõige vaimustuses meie põlislaantest, sest oma kodukohas puudub neil sageli võimalus näha loodust ehedal kujul. Tunnen välismaalast, kes oli nõus maksma kopsaka summa raha, et saada kätte kirves ja tunda kasvõi korraks, mis tunne on maha võtta pisike võsa. Loodetavasti oskavad inimesed tulevikus metsa väärilisemalt hinnata kui praegu, sest ütleb ju rahvatarkuski, et mets ei ole pärandus esivanematelt, vaid laen lastelastelt. Las jääda ükski mets, sest see on meie varandus.
Tulevikus võivad aset leida mehitamata sõjad, kus inimesed osalevad vaid juhtpultide taga. Ehk siis nn. robotite sõda, masin masina vastu. Võitjaks jääks parema tehnikaga pool. Sõda oleks veretu, aga ikkagi sõda. Kas ja millisel määral on säärane idee teostatav, näitab aeg (halastamatu, nagu sõdagi). Niisiis on sõdadel peale halbade külgede ka arvukalt positiivseid jooni. Siiski jäävad need negatiivsetele joontele alla. Aga sõjad on. Ja jäävad. Ütleb ju rahvatarkuski - ründa ise, või saa rünnatud. Seega - jälle sõtta! Ei saa ju "arenenud" USAgi sõjalise sekkumiseta, kuis siis meiegi, ülejäänud riigid. Sõja vastu ei saa isegi NATO ega ÜRO. Sõda on vältimatu, temaga tuleb arvestada. Ja lohutuseks mõelgem veelkord tema positiivsete joonte peale. Igas halvas on killuke päikest. Sõjas on miinikilluke päikest ja asteroidikilluke hukatust.
annaabi.ee 
