Me peaksime teadma võimalikult palju oma minevikust, sest siis mõistame üksteist paremini, talletub põlvkondade elukogemus. Ansambli Neiokõsõ edu Eurovisiooni kohalikus eelvoorus moodsates ürgeestlaslike rahvarõivastega näitas selgtelt eestlaste soovi eestluse järele. Eestlust leiame Kivirähk´i ja Jaan Krossi raamatutes, Taska filmis ja Arvo Pärdi muusikas. Aksepteerin Jakob Hurt´i ütlust: " Eestlased ei ole kärbsed, kes täna sünnivad ja homme surevad, vaid üks vana ja visa rahvasugu, kes ammu juba maailmas elanud ja ka pärast meid veel kaua kestma jääb". Mina usun, et Eesti on ilus maa ja eestlased fantastiline rahvas. "Tere, armas eesti rahvas...." nii pöördus Johann Voldemar Jansen lugejate poole rohkem kui sada aastat tagasi ja loodan, et seda pühalikku pöördumist kasutatakse veel aastasadu.
naise vaatamise eest niipalju maksta; vaid härra Maurus ütleb: kes tahab meie oma Betlemma vürsti näha, meie oma mõõka näha, mis toodud soome sepalt meeste mahaniitmiseks, see tulgu. Ja kui on mõni, kel pole niigi palju raha, et võiks korragi näha meie oma vürsti, kes on vürstide vürst, siis tulgu ka see härra Mauruse juure ja öelgu: härra Maurus, minu isa ja ema või papa ja mamma, nagu kellelgi on, sest meie oleme üks halb ja jumalakartmata rahvasugu ja ei ütle mitte isa ja ema, vaid papa ja mamma, nagu teevad sakslased, kelle sabarakkusid meil palju, mida igaüks peaks häbenema -- jah, las niisuke vaene tuleb ja ütleb härra Maurusele -- tulgu üksi, tulgu salaja, kui ta häbeneb teiste ees oma isa ja ema, mitte papa ja mamma vaesust, tulgu ja öelgu ilusasti ja viisakalt (härra Maurus näitas, kuidas tullakse ja öeldakse viisakalt): ,,Härra Maurus, minu isa ja ema oleksid väga kurvad, kui ma ei läheks tsirkusse meie
annaabi.ee 
